/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2015/06/15/4187337t1hba91.jpg)
Postimees võttis üksipulgi lahti kogu seltskonna, keda parteikontorid on alates millenniumivahetusest ikka ja jälle määranud nõustama riigi äriühinguid. Vikside ametnike kõrval löövad neis laineid erakondade helded suurannetajad ja parteijüngrid.
Riigifirmade uste alt paistab orava saba
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Enamiku suuremate riigile kuuluvate äriühingute ja sihtasutuste nõukogudes domineerivad peamiselt kolm nime, olenemata äriühingu tegevusvaldkonnast,» kirjutas Euroopa Parlamendi liige Kaja Kallas (Reformierakond) tänavu mais oma kirjas koduerakonnale.
Kuigi Kallas nimesid ei nimeta, pole vaja palju nuputada, kellest jutt käib. Oravapartei ministrid on enim kinkinud võimuvõtmeid riigifirmade siseelu juurde Kalev Lillole ja Remo Holsmerile, kellest esimene tegutseb Riigi Kinnisvara ASis (RKAS) ja teine Elronis. Üheskoos istuvad nad ka Tallinna Sadama nõukogus.
Peadpööritava karjääri teinud noorpoliitik Kalle Palling tegutseb parteikontori loal aga koguni kolmel rindel: Eesti Energias, Tallinna Lennujaamas ja Keskkonnauuringute Keskuses ning seda riigikogu liikme töö kõrvalt.
Koht kui kompensatsioon
Kallase etteheide on sama mis kahel riigikontrolli auditil ja kahel järjestikusel õiguskantsleril: riigile kuuluvate äriühingute nõukogud ei tohiks olla lihtsalt erakondliku premeerimise koht, vaid sisuline panustamine riigile kuuluva äriühingu toimimisse. Senikaua kuni ministrid ei põhjenda, milliste pädevuste pärast teatud inimesed nõukogudesse nimetati, pole ka veendumust, et tegu on riigile, mitte erakonnale parima valikuga.
«Kuigi ametlikult nimetab need inimesed vastava valdkonna minister, öeldakse need inimesed ikkagi erakonna juhtkonna poolt ette,» kirjeldas Kallas inimeste valimist. «Seda ei kinnita juhatus, seda ei arutata kusagil fraktsioonis. Sa lihtsalt saad ühel hetkel teada, et ahah.»
Et asi on demokraatlikust protsessist kaugel, tunnistas ka pikaaegne riigikogu liige ja praegune parlamendi esimees Eiki Nestor (SDE): «Kirjutatud reegleid siin tõepoolest ei ole.»
Võtmeisikud on partei peasekretärid, kelle juurde jookseb kogu otsustuspädevus kokku.
Nüüdseks Reformierakonnast lahkunud ekspoliitik kirjeldas seda järgmiselt: «Inimestega räägitakse pärast valimisi, et mis [riigikogu] komisjoni ta minna tahab. Kui inimene tahab näiteks väga minna ministriks, aga kohad on jagatud, siis öeldakse, et me anname sulle nõukogu koha.» Kaks poliitikut tunnistasid eravestluses Postimehele, et neile on pakkunud kindlat nõukogu kohta Reformierakonnaga liitumise eest ka oravapartei niiditõmbajaks nimetatud Rain Rosimannus.
Plussid on ilmselged. Esiteks strateegiline info. Nõukogu liige saab juhatuselt detailse teabe, kuidas ettevõte toimib, millised on juhtide äriplaanid ja konkurentsiolukord. Teiseks jagavad paljud riigi osalusega äriühingud alates Tallinna Sadamast ja lõpetades Lennuliiklusteeninduse ASiga igal aastal oma kasumist sadu tuhandeid eurosid sponsorraha.
Keskerakonna peasekretär Priit Toobal ütles, et koalitsiooniparteidele pakuvad kõige enam huvi edukad äriühingud.
«Riigikogu koridoridest on kuulda olnud, et kõigepealt võtab Reformierakond need nõukogud, mida tahab, ja seejärel lubab teised poti juurde. Selles on kahtlemata väga suur roll kindlate poliitikute «premeerimisel» või siis n-ö lohutusauhinnana nõukogu koha pakkumisel,» kirjeldas ta.
Tõele au andes noppis ka Keskerakond viimati koalitsioonis olles samu vilju, kui aastatel 2005–2007 pääses kaalukatesse nõukogudesse hulk keskerakondlasi, alates Vilja Savisaarest ja Ain Seppikust ning lõpetades Evelyn Sepa ja Elmar Sepaga.
Iga neljas on orav
Mõistmaks, kui suur probleemide kuristik riigi äriühingutes tegelikult valitseb, võtsin ette viimase 15 aasta nõukogude moodustamise otsused.
Praegu on Eesti riigil osalus 32 äriühingus. Nende juhtimiseks on ametis ühtekokku 154 nõukogu liiget, valdavalt viieks aastaks. Vähemalt formaalselt määrab poole iga nõukogu liikmetest rahandusminister ja teise poole vastava haldusala minister. Kuna aga Eestis on riigi äriühingute valitsemine ministeeriumide vahel killustatud, pole riigil terviklikku ülevaadet, kes ja kui sageli nõukogudesse satuvad.
/nginx/o/2015/06/15/4187339t1h8b91.jpg)
Andmetest ilmnebki, et mai lõpu seisuga on veerand kõigist riigifirmade nõukogude liikmetest reformierakondlased.
Reformierakonna otseühendusena riigi äriühingutes on esimene valik olnud Kalev Lillo. Lisaks praegustele nõukogudele on füüsikaõpetaja haridusega mees suutnud aja jooksul nõustada veel Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust (EAS), Eesti Lootsi, Kaardikeskust ja Elronit.
Kuna nõukogu viib seaduse kohaselt täide ministri tahet, on ka suur osa nõukogude liikmetest mõne ministeeriumi erialaametnikud. Neist staažikaim on rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja asetäitja Tarmo Porgand, kelle eri rahandusministrid on nõukogudesse läkitanud koguni üheksal korral.
Hoopis hämaram on aga see, et parteidel on olnud kombeks nimetada riigiettevõtete nõukogudesse neid valimiste eel enim toetanud ettevõtjaid. Nii on näiteks Keskerakonna kandidaadina nõukogudesse nimetatud Urmas Sõõrumaa, IRLi mehena Veiko Tišler ja Reformierakonna esindajana Viljar Arakas.
Mitmel juhul on ettevõtjad ministri usaldust lõpuks kuritarvitanud või kasutanud ära ettevõtte siseinformatsiooni. Nii juhtus Rein Kilgiga Eesti Energia nõukogus ja Neinar Seliga Tallinna Sadamas.
«Ma ei tea ühtegi juhtu, kus üks riigikogu liige oleks olnud seotud mingi jamaga, aga tean mitut episoodi, mis oli seotud eraettevõtja huvidega,» kirjeldab majandusministeeriumis kahe aasta eest äriühingute nõukogude teemalise raporti kirjutanud Erkki Raasuke.
Tema sõnul on ettevõtjad olnud seotud mitme korruptiivse juhuga, mis seni pole avalikkuse ette tulnud. «Mõned neist saime ka neutraliseerida, nii et need lõpuks ei realiseerunud.»
Raasuke ja tema meeskond jõudsid 2013. aasta raportis soovitusele, et esmajärjekorras tuleks riigil otsustada, miks ja milliseid äriühinguid ta üldse omada tahab. Seejärel tuleks seada alles jäetavatele ühingutele selged eesmärgid ja kolmandaks muuta nõukogude moodustamine läbipaistvaks. See tähendab, et ministrid asuks põhjendama, miks kedagi nõukogusse määratakse. Teatud ettevõtete juhtimise võiks aga koondada ühtse katusfirma alla, mille nõukogu liikmed valitaks avaliku konkursiga.
«Kõige suurem probleem on see, et kui meeskonna juhtorganid määratakse ebaselgelt, korruptiivselt, selgitamata ja põhjendamata, siis see mürgitab kogu ülejäänud organisatsiooni,» ütles Raasuke. «Kui oleks ainult üks asi, mida ma muuta saaksin, siis ma muudaksin ära selle, kuidas nõukogusid moodustatakse, ja ülejäänud asjad lahenevad ise.»
/nginx/o/2015/06/15/4187345t1h45b3.jpg)
Tema sõnul on praeguse nõukogu liikmete määramise süsteemi ja poliitikute kuulumist nõukogudesse looritatud väitega, et seda infot on vaja kasutada riigikogu komisjonis.
«Tegelikult korralikult juhitud riigi äriühingu asju ei ole vaja kogu aeg riigikogu komisjonis arutada. See viitab sellele, et midagi on väga viltu. Jääb üle küsida küüniliselt, miks mitte kirjutada siis riigivaraseadusse, et nõukogu liikmed ei määra ära mitte minister, vaid koalitsioonierakondade peasekretärid?» lausus Raasuke.
Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolör Tarmo Olgo ütles, et pärast kaht riigikontrolli samasisulist raportit pole endiselt näha soovi hämar süsteem ümber muuta, kuigi see toob riigile selgelt kahju.
Viimati kutsus riigikontroll vaibale üheksa riigi äriühingu juhatuse esimehed. Üllatus oli suur, kui mitu neist tunnistas audiitoritele, et osa nende nõukogu liikmeist paistavad sinna kuuluvat pigem positsiooni pärast, mitte soovist sisulist tööd teha. See on viinud olukordadeni, kus juhatuse esimees on sõitnud asju arutama nõukogu asemel otse parteikontorisse.
Michal plaanib muutust
Üks Reformierakonna ideolooge, majandus- ja taristuminister Kristen Michal ütles, et poliitikute määramine riigi äriühingute juhtorganitesse peaks jätkuma, sest see on erakonna hinnangul läbipaistvam ja vähema korruptsiooniohuga kui erakonnaväliste isikute osalemine. Kuna suurtel äriühingutel on kaalukas mõju riigieelarvele, on nendes toimuvaga kursis olemine riigikogule hädavajalik.
Küll aga peab Michal plaani majandusministeeriumi äriühingute võrku koomale tõmmata, tuues ühe valdusfirma alla Tallinna Sadama, Eesti Raudtee infrastruktuuri, Tallinna Lennujaama ja tõenäoliselt ka Saarte Liinid. Protsess võtaks vähemalt aasta, aga sellega kaoks neli-viis nõukogu. Korruptsiooniohu maandamiseks sooviks Michal kohustuslikku julgeolekukontrolli ja sensitiivse infoga tegelevatele nõukogu juhtidele ka korruptsiooniennetuskava.
Kuidas suhtuvad seaduste muutmisse teised erakonnad, selgub siis, kui valitsusse jõuab samu küsimusi lahkav riigi omandipoliitika valge raamat.
«Pikas perspektiivis oleme õigel teel. Aga kui meil käib siin viie aasta pärast endiselt korruptiivne sagimine ja mitteläbipaistvus, siis kogu ühiskond kaotab. Otsustajad hoiavad mingil kujul oma positsioone ja heaolu, aga ühiskond kindlasti kaotab,» ennustas Raasuke.