Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/12/14/282600t1hc8db.jpg)
Kui Simon Lockett viimati naftaärimeheks kehastus, keskendus ta magusatele maardlatele eksootilistes paikades.
Nüüdseks on Kagu-Aasia võlud vastsele Premier Oili tegevjuhile aga minevik ja silme eest terendavad Põhjamere aarded – mida alles hiljuti naftamaardlana maha kiputi kandma.
«See on teine hingamine. Põhjamere naftaga tõstame varsti oma tootmismahu kahekordseks,» ütleb Lockett.
Põhjamere renessansi põhjuseid on mitmeid. Esiteks naftahinnad. Kuna toornafta läheb kaubaks 70-85 dollarit barrelist, on väiksemad maardlad, mida suurfirmad varem märkamagi ei teinud, järsku taas hinnas. Nagu ütleb Panmure Gordoni nafaanalüütik Peter Hitchens: «Üleöö on inimestele kohale jõudnud, et ka 20-30 miljoni barreli maardla pealt saab palju raha teenida.»
Teine põhjus on poliitiline stabiilsus. Kõik tegevjuhid nurisevad küll Briti valitsuse 50-protsendilise naftamaksu üle, kuid poliitiline režiim on siiski tunduvalt turvalisem ja kindlam kui Aafrikas või Aasias.
Kolmandaks infrastruktuur: see on juba olemas. Evolution Securitiesi analüütik Keith Morris ütleb: «Aastakümme tagasi, kui nafta hind kiita polnud, läksid suuremad tegijad üksmeelselt ära Lääne-Aafrikasse või Brasiiliasse, jättes väiksemad leiud sõltumatutele ettevõtjatele.
Aga siin on mõtet tegutseda, sest kui sa leiad kasvõi 50 miljonit barrelit, on samas olemas piisavalt infrastruktuuri, et see kõik ära tasuks.»
Uut buumi Põhjameres on ennustatud juba mõnda aega. 2009. aastal pumpasid Briti firmad Põhjamerest enam kui 2,3 miljoni barreli jagu naftat ja gaasi päevas. Briti nafta- ja gaasitööstuse lobigrupi UK Oil and Gas andmetel ootavad aga avastamist veel 24 miljardit barrelit.
Kui suured tegijad nagu BP ja Shell oma varad regioonis maha müüsid ning Kongosse ja Kasahstani õnne otsima siirdusid, jäi Põhjameri avalikkuse huviorbiidist eemale.
Nüüdseks on piirkond tänu kasvavale huvile aga rambivalguses tagasi, juba mitu kuud käib naftafirmade vahel palavikuline ühinemiste ja omandamiste virvarr.
Kõige markantsem näide neist on Korea National Oil Corporationi vaenulik Dana Petroleumi ülevõtmise ettepanek 1,87 miljardi naela eest.
Augustis võttis sellest eeskuju Kasahstani riiklik naftafirma KazMunaiGas, sooritades oma esimese välismaise pealetungi ning käies välja 30 miljonit dollarit 35-protsendilise osaluse eest BP Groupi White Bear projektis Põhjamere keskosas.
Septembris investeeris Põhjamerre 144 miljonit naela British Gasi omanik Centrica – lisaks mullusele 1,3 miljardile naelsterlingile.
Kuigi Põhjamerele viidatakse reeglina ainsuses, on tegelikult tegemist kahe merega. Väiksemate firmade fookuses on olnud mere tihedama liiklusega kesk-, lõuna- ja põhjaosa.
Teine, Shetlandi saartest läände jääv meri on tuntud ekstreemsete ilmastikutingimuste poolest ning sügavust on seal reeglina üle 600 meetri. Just seal pidavat aga paiknema viiendik Suurbritannia järelejäänud nafta- ja gaasivarudest: 2,1 miljardit barrelit.
Jaanuaris kuulutas Briti valitsus välja 160 miljoni naela väärtuses maksusoodustusi, julgustamaks selliseid arendusi nagu Chevroni hiiglaslik Rosebanki nimeline naftamaardla.
Pärast Mehhiko lahe katastroofi sattusid süvamerepuurimised ja sealhulgas ka Shetlandist läände jääv piirkond aga kõrgendatud tähelepanu alla.
Briti parlamendi energiakomitee juhataja Tim Yeo ütles varsti pärast BP lekke tekkimist, et Põhjamere lääneosa puurimiste üle tuleb sügavalt järele mõelda.
Möödunud nädalal andis valitsus aga Chevronile rohelise tule süvamerepuurimiste alustamiseks küllaltki kaugel Shetlandi saartest.
Copyright The Financial Times Limited 2010.