Tuntud toiduainete võltsimine kogub aina enam tuure

Parma sink on üks toiduainetest, mida järgi tehakse. Foto: SCANPIX

Vahemeremaade toidud on ühed hinnatumad maailmas ning nõudlus nende toidukauba järele kasvab pidevalt, tänu sellisele populaarsusele suureneb ka nende toodete võltsimine.

Lõuna-Euroopa riikide majandusele toovad sellised juhtumid miljarditesse eurodesse ulatuvat kahju, kirjutab Maablogis kaubanduse ja alkoholi turukorralduse büroo peaspetsialist Helen Sõber. Itaalia on arvutanud, et aastaks 2020 kasvab toidu võltsimisega kaasnev kahju Itaalia majandusele 60 miljardi euroni.

Tegemist on olemuselt kõrge lisandväärtusega toodetega, mille kvaliteet ja maitseomadused on tugevalt seotud konkreetse geograafilise piirkonnaga. Rolli mängivad selle piirkonna klimaatilised tingimused ja geograafiline asukoht, sellest tulenevad tooraine erilised omadused ning lisaks ka traditsioonilised tootmismeetodid. Tuntumate näidete alla kuuluvad näiteks Parmigiano Reggiano Itaaliast – Eesti tarbijale tuntud kui parmesani juust –, kaitstud päritolunimetusega vahuvein Champagne Prantsusmaalt Champagne´i piirkonnast, õlu Münchener Bier Saksamaalt Münchenist, veinist valmistatud kange alkohoolne jook cognac Prantsusmaalt Cognac'i piirkonnast ja lambapiimast valmistatud sinihallitusjuust Roquefort Prantsusmaalt.

Kuigi geograafilised tähised on üsna pikaajaliselt toimiv kvaliteedisüsteem Euroopa Liidus, leiab toidupettusi üsna palju ka ühiselt turult. Näiteks kasutatakse tuntud geograafiliste tähiste nagu Grana Padano või Prosciutto di Parma (Eesti tarbijale tuntud ka kui Parma sink) nimetusi toodetel, millel puudub täielik seos vastavate piirkondade ja tootmismeetoditega. Näiteks Prosciutto di Parma näol on tegemist laagerdatud toorsingiga, mis pärineb ja mida tohib valmistada ainult Itaalias Parma piirkonnas. Samas leidub Euroopa Liidu kaubandusest üsna mitmeid näiteid täiesti tavalistest keedusinkidest, millel puuduvad seosed Prosciutto di Parmaga nii valmistamisviisis kui toote päritolus, kuid mis kannavad sellest hoolimata samasugust nimetust.

Sarnaseid näiteid võib tuua Grana Padano kohta, mis on parmesani-tüüpi kõva laabijuust ja mille valmistamisõigus on vaid teatud Itaalia provintsidel. Samas avastati eelmisel aastal Läti kaubandust kontrollides mitmeid Lätis valmistatud sarnaseid juuste, mis kandsid nimetust La Grana ja millega tegelikult üritati eksitada tarbijat.

Kuus vahemereriiki – Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugal, Kreeka ja Malta – on loonud ühise järelevalve koostöö võrgustiku, mis peaks kaardistama kõik kitsaskohad Euroopa Liidus ning lisaks tehakse koostööd ka kolmandate riikidega nagu Hiina ja USA. Näiteks on Hiina turul avastatud üsna mitmeid veebipoode, mis müüvad Itaalia päritolu toiduaineid, kuid millel tegelikult puudub täielik seos Itaaliaga.

Kuna toidu võltsimisest tulenev kahju kasvab aasta-aastalt, on paljud suurtootjad nagu Parmigiano Reggiano, Prosciutto di Parma või Chianti Classico arendanud oma ettevõttesisese kontrollisüsteemi, mis tähendab, et Euroopa Liidu piires käiakse ja kontrollitakse erinevate liikmesriikide jaekaubandust oma tootesortimendi osas. Rikkumiste avastamisel võetakse ühendust kohaliku järelevalveasutusega.

Lisaks sellele saab tarbija kaitsta ka end ise, olles ise tähelepanelikum toidu märgistust lugedes. Nimelt kannavad nii kaitstud päritolunimetusega kui ka geograafilise tähisega tooted kindlaid kvaliteedimärke, mida tuleks esmajärjekorras pakendilt otsida. Samuti tuleks pakendilt uurida hoolikalt infot toote päritolu ja selle koostise kohta.