Psühhoanalüütiku Michael Maccoby järgi on olemas kahte liiki nartsissismi: produktiivset ja mitteproduktiivset. Produktiivsed nartsissistid võivad olla head juhid, kuna nad suudavad näha suurt pilti. Neil ei ole keeruline ette planeerida oma ettevõtte tegevusi tulevikus. Samuti on neile omane üks teine kasulik mõtteviis: nad üritavad ise uusi lahendusi luua, selle asemel, et vanadele toetuda.
Mitteproduktiivsed nartsissistid aga on kaotanud täielikult võime enda kriitiliseks hindamiseks ning loovad enda ja oma organisatsiooni jaoks ebarealistlikke unelmaid.
Nad leiavad hõlpsalt järgijaid
Kuna nartsissistid on keskendunud hea mulje jätmisele, tunduvad nad inimestele tihtipeale karismaatilisena ning nende ülbus võib tunduda enesekindlusena.
Maccoby sõnul demonstreerivad nartsissistid oma karismat tihti läbi võimsa ja inspireeriva keelekasutuse. Nad suudavad üsna kergelt masse oma energia ja entusiaismiga haarata.
Probleemid tekivad aga siis, kui endale järgijaid leidnud nartsissistid muutuvad veelgi enesekesksemateks ja -kindlamateks, ignoreerides teiste inimeste asjalikku nõu.
Uurinud näitavad, et nartsissistid suudavad veenda pea igaühte, et nende ideed on suurepärased. See on aga omadus, mis on eriti kasulik näiteks ettevõtjatele. Nad esitavad oma mõtteid nii suure entusiaismiga, et nendega on pea võimatu mitte nõustuda.
Probleemid võivad tekkida aga siis, kui nartsissistid peavad koostööd tegema teiste nartsissistidega. Kõik osapooled arvavad, et ainult nende ideed on väärt teoks tegemist ning kokkuvõttes võib juhtuda, et ei saavutatagi mitte midagi.
Mitmed uuringud näitavad, et nartsissistlikud tegevjuhid võtavad suuremaid riske. Situatsioonides, kus on vaja radikaalseid muutuseid, võib see olla kasulik, kuna nartsissistlikel juhtidel on olemas enesekindlus, mis teistsugustel juhtidel tihtipeale puudub.
Samal ajal võivad nartsissistlikud juhid viia oma ettevõtte liigsete riskidega ka katastroofi äärele, kui riske võetakse ainult tähelepanu saamise eesmärgil.