Kassapidajate nappuse käes vaevlevatel supermarketitel ei jää muud üle, kui investeerida selvekassadesse. Uued iseteeninduskassad on nii Tallinna kaubamaja toidumaailmas kui ka Ümera Maximas, kusjuures teist sellist Eestis veel ei ole. Kumb neist on parem, käis uurimas Postimehe tarbijatoimetus.
Kumb on parem – Maxima või Tallinna Kaubamaja?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meil on täiesti ainulaadsed kassad, seal saab sularahaga tasuda ja ei mingit ostukontrolli, sinna saab minna isegi siis, kui ostukorv on kaupa täis,» kiitis Maxima turundusjuht Ty Lehtmäe suurematesse Maximatesse tulevaid iseteeninduskassasid. Esimesena sai selvekassad Tallinnas Ümera Maxima. Maxima iseteeninduskassade põhimõte on sama, mis Prismas. Ostja valib kauba välja ja n-ö piiksutab kassas selle ise läbi. Aga kui Prisma kassa on mõeldud väheste ostude jaoks, siis Maxima iseteeninduskassade juures on ruumi lahedalt ja sinna mahubki ostukäruga ära. Tõsi küll, kui kaupa on palju, siis ei mahu see ilmselt kontrollalusele ära ja maksta tuleb kahes osas.
Maximas tekkis väike segadus kaalukaupa valides, mis tuleb ise ära kaaluda. Kuna valik on suur, siis olid need jagatud gruppidesse. Aga kas kaeraküpsised on küpsised või hoopis präänikud, millisele kolmele pikka kurki kujutavale pildile vajutada, kui kurgikastil oleval sildil on kirjas vaid kurk kiles ja päritolumaad ei loe kaalult kusagilt välja?
Maximas müüjad ostukontrolli ei tee, küll aga kontrollib sisseoste kassa ise. Prooviks võtsime kord juba kaalutud apelsinikotist ühe puuvilja välja ja kohe andis süsteem teada, et midagi on valesti. Kui aga osta alkoholi, siis annab süsteem sellest teada infoletti ja müüja tuleb ostja dokumenti kontrollima. Kui ostja soliidne iga on kaugele näha, siis annab müüja ühe nupule vajutusega kassale voli edasi töötada. Maximas on võimalus kasutada iseteeninduskassas tasumisel kogutud boonuspunkte, aga erinevalt teistest seni Eesti supermarketites kasutusel olevatest selvekassadest saab seal tasuda sularahaga ja see tõesti toimib. Tõsi küll, vastu võetakse paberraha.
Kaubamaja toidumaailma selvekassades on kasutusel samasugune puldisüsteem nagu Selveriteski. Partnerkaardi omanik saab endale puldi ja peab ise kõik hinnad n-ö läbi piiksutama. Erinevalt Selverist on toidumaailmas mõeldud ka korviga ostlejate mugavuse peale. Kui Selveris on puldihoidja vaid ostukärudel, siis toidumaailmas ka ostukorvi alustel. Mugav on selline süsteem tõesti.
Kui muidu kaalutakse juurikad ja puuviljad kassas, siis puldiga ostja peab seda ise tegema. Eesti keele oskajatele ei ole see probleem, küll aga võivad hätta jääda turistid, sest piktogrammide asemel on vaid kauba eestikeelsed nimetused. Banaani tunneb ehk ära igaüks, kes ladina tähestikku teab, aga kui paljud britid või soomlased tunnevad ära sõna nuikapsas ja oskavad õigele klahvile vajutada?
Toidumaailmas tuleb arve tasumiseks panna pult lugejasse ja valida endale sobiv kassa. Tasuda saab vaid pangakaardiga, küll aga pakub süsteem võimalust kasutada ära boonuspunkte. Millegipärast leidis süsteem, et on vaja kontrollida ega ajakirjanik midagi vargsi korvi ei poetanud, jättes selle läbi piiksutamata. Kui Selveris kontrollitakse tavaliselt kõik ostud üle, siis seekord tegi kohale rutanud teenindaja osalise ostukontrolli. Neiu sõnul ütleb süsteem talle ette, mitut ühikut tuleb kontrollida. Lohutuseks üleelatu eest pakuti Merci šokolaadi, mitte Laima oma nagu Selveris.
Vanasõna ütleb: kellele ema, kellele tütar. Nii võib ka kokku võtta selle katse. Tallinna kaubamaja toidumaailma iseteeninduse suur eelis on, et saad kauba põhimõtteliselt ostusaalis kotti valmis panna ja kohe pärast tasumist lahkuda. Maximas tuleb oste kolm korda ringi tõsta, samas pole seal ohtu, et mõni asi ununeks läbi piiksutamata. Aga ilmselt on palju neid peresid, kus lastele meeldiks poes käies müüjat mängida ja päriselt triipkoode läbi piiksutada, see võimalus on Maximas olemas.