Alkoholi tarbimise piiramises ollakse eri meelt

Eestis kulutatakse alkoholi reklaamisele u 17 miljonit, nö vastupropagandaks aga on u 600 000 eurot. Pildil olev reklaam on aastast 2003. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Eksperdid on erimeelt teemal, kas Eestis tuleks veelgi enam piirata alkoholi tarbimist või võib lootma jääda nö joomiskultuuri muutumisele.

«Meelemürkide kasutamist esineb loomariigis küllalt sageli ja võib öelda, et see on teatud mõttes bioloogilise protsessi loomulik nähtus. Kui me tahame reeglitega seda ära keelata, siis see meil ei õnnestu.,» rääkis Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudi direktor Kristjan Port täna toimunud ümarlaual. Ta lisas, et inimkäitumises on terve hulk valdkondi, kus reegleid ei ole vaja, sest  see on osa kultuurist.

«Kultuuri ei saa muuta jäiga suhtumisega, vaid keskkonna muutusega. Jaekettidel on hea positsioon olla kultuuri muutuse kandja. Kauplused saavad näidata, millised väärtused on nende poes ning see on selge konkurentsieelis,» rääkis ta.

Tervise Arengu Instituudi juht Maris Jesse sõnul ei ole Eestis vaja tegelda seadusandluse parandamisega, sest alkoholi müüki piiravad seadused on olemas. «Meil on vaja mõista, miks need piirangud on tehtud, miks alaealised ja juba joobes inimene vajab kainete inimeste poolt kaitset ning asuda neid seadusi rakendama,» rääkis Jesse. Ta lisas, et siin on võtmeroll kaupluste omanikel ja juhtkondadel, kes peaksid  toetama müüjad.

Terve Eesti juhataja Riina Raudne ei nõustu hinnanguga, et lahenduseks oleks nö kultuuri muutumine,  «et kui pered, ühiskond oleksid normaalsemad, siis lapsed ka teaksid, mida on õige teha,» rääkis ta.

Raudne sõnul ei tuleks reeglitest rääkides lähtuda sellest, et see reguleerib üksikinimese käitumist, vaid see võib reguleerida ka teisi keskkondi, näiteks alkoholireklaami. «Kui meil on alkoholireklaami aastas u 17 miljoni euro eest ehk u 350 000 euro nädalas, 50 000 eurot päevas, sellel on väga suur mõju kõigi ühiskondlike normide kujundamisele. See mõjutab lapsevanemaid, poodide omanikke, aga ka seda, kuidas müüjad mõtlevad – kas minul on õigus minna täiskasvanud inimesele ütlema, et ta ei peaks rohkem jooma,» rääkis Raudne.

Ta lisas, et kui tervisearendajatel on nö vastupropaganda tegemiseks vaid 600 000 euro eest aastas, siis tegelikult ei räägita võrdselt. «Ei ole mitte mingit lootust, et see ühiskond ise kasvab olukorrani, kus  paljud inimesed hakkavad tegema teistsuguseid valikuid,» on ta veendunud. Ta tõi näiteks seaduse, mis  siseruumides suitsetamise keelas. «Võib arvata, kui palju oleks ühiskonnal endal kulunud aega selleni jõudmiseks,» sõnas Raudne.