Ka meeskonna kompetentsi hinnatakse maailmapraktikas teisiti, kui see MKM haldusalas on tavaks saamas. Pakkuja peab tõestama, et tal on olemas vajaliku kvalifikatsiooniga meeskond, et üldse pildile saada ja kvalifitseeruda. Aga hinnatakse ikkagi pakkumise sisu ja ettevõtte kui terviku võimekust.
Kõikjal üritavad tellijad kaitsta ennast ühepäevaliblikate eest. Need on ettevõtted, kellel pole ebaõnnestumise korral midagi kaotada. Ehk siis on tegemist brändiväärtuse ning bilansita (suhteliselt uue) kehaga, mida on potentsiaalse kahjumisituatsiooni korral lihtne allavett lasta, selle asemel, et võetud kohustused aktsionäride raha eest siiski täita.
Kõige keerulisem on alati hindamiskriteeriumite seadmine. Kuidas balansseerida ühekordse investeeringu ning pideva hoolduse kulude hindamine? Kuidas hinnata erinevaid hinnakomponente ja kuidas muuta erinevate pakkujate hinnad võrreldavaks? Kuidas ehitada üles hinnavalem selliselt, et seda ei oleks võimalik manipuleerida ja kuidas kaitsta ennast dumpingu eest, kui on selgelt näha, et ettevõte ei suuda lubatud hinnaga tarnida ning tulevikus tekivad sellest vaid probleemid?
Soomes näiteks kasutatakse aeg-ajalt süsteemi, kus automaatselt elimineeritakse valemist kõige odavam ja kallim hind ning asutakse alles pärast seda pakkujaid omavahel võrdlema. Lisaks saab sätestada maksimumhinna ning selgelt välja öelda, et hankijal on õigus alapakkumised diskvalifitseerida.
Praegu on kahjuks trend liikumas selles suunas, et mingil hetkel muutub ettevõte kui nähtus mõttetuks ning hangetel võivad osaleda ka iga konkreetse hanke jaoks kokku pandud pundid, mis võivad laiali minna sama kergesti, kui kokku tulid. Ma ei taha kindlasti näha, et näiteks x-tee oleks tehtud ettevõtte poolt, kelle eelnev kogemus piirdus paari suurema veebi tegemisega. Kuskilt on läinud liikuma müüt, et 5 töötajaga ettevõte on tingimata targem ja innovaatilisem kui 500 töötajaga ettevõte...