Eksperiment: kus on mõistlik lõunat süüa

Foto: Repro

Soovitus teha lõpp väljas einestamisele kordub säästunippide nimekirjades üha uuesti. Tarbija24 otsustas proovida, kui vettpidavaks seda nõuannet pidada saab.

Restoranis õhtustamine pole tavalise tööinimese puhul küll igapäevane, kuid suur osa linnarahvast peab enesestmõistetavaks, et lõunase kehakinnituse eest muretseb mõni kontori lähedal asuv söögikoht. Tallinna kesklinnas tuleb korraliku lõuna puhul arvestada vähemalt 50–60 krooniga, mis teeb kuus kokku tublisti üle tuhande krooni.

Kolm katsenädalat

Kolmenädalase eksperimendiga püüdsin jõuda selgusele, kas toitu poest kulinaarialetist ostes või kodust kaasa võttes saab odavamalt läbi. Uskudes portaalide perefoorum.ee ja tarkinvestor.ee või isegi SEB kliendilehe soovitusi, peaksin väljas einestamisest loobudes säästma märkimisväärseid summasid – nädalas isegi üle saja krooni.

Kõige odavam oleks ilmselt olnud keskenduda kiirnuudlitele ja võileibadele, kuid püüdsin siiski süüa võimalikult mitmekesiselt. Nii kuulusid toiduvalikusse hautatud veiseliha, vokiroog, supp, salat ja pasta.

Esimesel nädalal einestasin väljas, teisel nädalal püüdsin samalaadse toiduvaliku kätte saada kaupluste kulinaarialettidest ja kolmandal nädalal valmistasin toidud kodus.

Väljas lõunatamisele kulus töönädala jooksul 278 krooni ja seda ilma jookideta. Klaasi mahla hind jääb 10–15 krooni kanti, nii et jooke sisse arvestades oleks summale lisandunud 50–75 krooni.

Toiduportsu keskmiseks hinnaks tuli esimesel nädalal 55 krooni ja 60 senti. Kallimate toitude sekka kuulusid kanavokk (85 krooni, Café Tao) ja lõhesalat (69 krooni, Stockmann 5th Floor), odavaim oli lihaseljanka (30 krooni, Bar-Cafe Seitse).

Poenädalal ei õnnestunud isegi pika otsimise peale leida valmistoitu veisefileega ja seega ei saa selle nädala kogumaksumust teiste nädalatega hästi võrrelda.

Voki maitse ei erine

Kanavokiga läks poenädalal aga paremini – Solarise toidupoest sain sarnase moe ja maitsega vokiportsu kui varem Café Taost ning ka hind oli seejuures tunduvalt madalam (36 krooni).

Poest õnnestus leida ka märksa odavam lõhesalat. Kui Stockmanni kaubamaja viienda korruse sööklas maksis see 69 krooni, siis mõni korrus allpool asuvas Stockmanni Delis oli lõhesalati hinnaks 49 krooni. Söökla plussiks võib pidada kastmevalikut; iseküsimus, kas see pluss on ikka 20 krooni väärt.

Kodus sain ära proovida kõik toidud ja viie lõunasöögi hind tuli kokku 162 krooni ja 55 senti. Seega säästsin toitu kodus tehes väljas einestamisega võrreldes ligi 115 krooni.

Kuigi sääst on ilmne, leidub ka toite, mida säästmise eesmärgil kodus teha ei tasu. Need on veiseliha ja lõhesalat.

Salatiportsu hind tuli kodus isegi krooni võrra kõrgem. Veiseliha kahjuks räägib peale hinna pikk valmistamisaeg. Ka kanavokk ei tulnud kodus poeköögiga võrreldes suurt odavam (vahe neli krooni), kuid kvaliteet oli parem.

Vokkide puhul oli üllatav veel see, et restorani-, poe- ja kodutoidu maitse oli väga sarnane. Kasutasin kodus maitsestamiseks kauplusest ostetud maitseainesegu ja tekkis tunne, et professionaalsed kokad olid tarvitanud sama pulbrit.

Kodune supp eriti soodne

Supi puhul tasub märkida, et kui sööklas on supp tavaliselt kõige odavam toit, siis kodus tuleb see veelgi odavam – minu nädalamenüüsse kuulunud lihaseljanka puhul pea poole võrra (hind tavalises sööklas 30 krooni, kodus aga 15 krooni ja 25 senti).

Nii võib säästunipi – lõpetada väljas lõunatamine – mõttekaks kuulutada. Märkida võiks siiski, et poes kulinaarialeti ees tuleb lõunatunnil taluda parajat trügimist ja leppida plastkarbist söömisega.

Samuti on kodust lõuna kaasavõtmisel omad miinused – esiteks nõuab see planeerimist ja kui tahta lõunaks korralikku toitu, tuleb see eelmisel õhtul valmis teha.

Omaette küsimus on, millega toitu kaasa võtta. Plastkarpide ja purkidega jahmerdamine muutub kiiresti tüütuks, viisakamate toidutermoste eest tuleb aga maksta 200–300 krooni.