Mõned tööandjad käituvad noorte emadega sea kombel

MARE AINSAAR Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kuigi uuringute järgi on Eestis tööandjate suhtumine emadesse järjepidevalt paremaks läinud, on siiski viiel protsendil emadest tööandjaga probleeme olnud. Nende jaoks on diskrimineerimine reaalne ja tõsine probleem, rääkis rahvastikuteadlane Mare Ainsaar usutluses Hanneli Rudile.

Eesti seadused lubavad emal pikalt lapsega kodus olla, samas naised kurdavad, et seadusest hoolimata jäävad nad pärast lapsehoolduspuhkust tööta.

Praegune seadus võimaldab kolm aastat lapsega kodus olla. Minu arvates on see hea võimalus. Skandinaavias on uuritud, kuidas kodus oldud aja pikkus mõjutab naiste edasist karjääri. On leitud, et kui see aeg on pikem kui kaks aastat, on teatud risk, mida paljud naised Eestis on omal nahal tundnud. Kas kaob kvalifikatsioon või ei edene karjäär nii kiiresti. Kõige praktilisem mure on töökohaga – mõned kaovad ära või muutub nende struktuur. Mõnel juhul on vaja oma oskusi uuendada. Need on ohud, mida peab kaaluma, kui pikalt kodus olla. Iseenesest seadus on hea, aga praktikas on nii vanemad kui ka nende töökohad väga erinevad.

Olete öelnud, et isegi kui tööandja suhtub positiivselt, kui naine on pikalt lapsehoolduspuhkusel, on see ohtlik.

See sõltub sellest, kui konkurentsimahukas on töökoht. Kõik, kes on sellistes ametites olnud, teavad, et garanteeritud töökoht on tore, aga sinna naastes tuleb teatud nõuetele vastata, et edukas olla. Just kvalifikatsioonikaotust ja hilisemat konkurentsivõimet tööjõuturul tuuaksegi tavaliselt välja, rääkides ohtudest, mis varitsevad üks kõik millist inimest, kes on kaua tööturult eemal. Naastes võib töökoht olemas olla, aga mingil hetkel hakkab palk sõltuma konkurentsivõimest ja on teada, et lapsekasvatamine on lisaressurssi nõudev tegevus. Need vanemad on väga tublid, kui on kaua eemal olnud ja suudavad kohe samal tasemel tööd jätkata.

Mõne aasta taguses Praxise uuringus toodi välja, et naiste olukorda parandaks see, kui Eesti mehed oleksid rohkem kaasatud lapsekasvatamisse, jääksid ise lapsega koju.

Tervikuna on see väga mõistlik. Olen veebis lugenud erinevate naiste kirju, mis räägivad nende elust pärast tööle naasmist. Sageli on need sellest, kuidas kodune majapidamine on üdini naise õlul. Siis tekib küll küsimus, et kus isa on. Selge see, et laste isa toetus alati teeb asja lihtsamaks. Üks lahendus oleks, et isad juba laste nooremas eas osaleksid rohkem kodustes tegemistes.

Kas riiklik sund nagu Skandinaavias on, et teatud osa lapsehoolduspuhkusest saabki võtta ainult isa, oleks lahendus?

Meil küll lapsehoolduspuhkusel olevate isade arv tasapisi suureneb, aga drastiliseks muutuseks on sundi soovitatud. Ideaalis võiks see olla meeste vaba valik, aga kui seda ei tule, võiks sundi proovida. Naised usaldaksid meestele koduse majapidamise – mehed proovivad ja mine tea, äkki hakkab meeldima.

Kui tööandja teab, et mees võib koju jääda nii imiku kui ka haige lapsega, siis ei ole meeste eelistamine põhjendatud.

Tööandja jaoks läheb elu veel keerulisemaks – enne ta kahtlustas ainult naisi, nüüd tuleb kõiki kahtlustada. Soolise võrduse suhtes oleks see mõistlik – lapse eest ei pea hoolitsema ainult ema, vaid ema ja isa võrdselt.

Kui palju oleks abi võimalusest vanemahüvitist saades osaajaga tööd teha?

Seda on peetud üheks mõistlikumaks lahenduseks, et mitte oma kvalifikatsiooni ja tööharjumisi kaotada. Praegu võib lisa teenida, aga rahaline piir on ette pandud. Hea oleks, kui lapsega kodus oleval naisel või mehel ei oleks töötamine piiratud. Praegu lähtutakse ideest, et vanemahüvitis peab olema kompensatsioon palga eest. Võib tõlgendada ka nii, et tegu on väikelapse kasvatamise rahaga ja ei ole oluline, et üks vanematest oleks kodus. Lapse kasvatamise raha läheb neil vaja, aga nad võivad ka väga professionaalse hooldaja muretseda. See oleks samm veel progressiivsema lahenduse poole.

Kelle käes on võluvits, et oht tööta jääda poleks nii suur ja samal ajal oleks julgust lapsi saada?

Tööturule naasmise mured ei ole kõige suuremad murede seas, mis lastesaamise ja kasvatamisega seoses inimesi vaevavad. Aga teatud inimeste jaoks on see reaalsus.

On olemas riigi regulatsioonid, mis lapsevanemat peaksid kaitsma. On hästi tähtis, et inimesed oleksid oma õigustest teadlikud. Ametkonnad, kes peaksid inimesi aitama, on olemas – tööinspektsioon ja töövaidluskomisjon, võrdõiguslikkuse volinik.

Kasvama peab ka tööandja lapsevanemasõbralikkus. Enamik tööandjaid on väga mõistlikud. Me oleme aeg-ajalt isegi üllatunud, kui peresõbralikud on enamik Eesti firmasid. Aga üksikud halvad juhtumid tulevad välja.

Eestis on 90ndate lõpust kuni praeguseni tööandjate suhtumine kogu aeg paremaks muutunud. Viimastest uuringutest on üllatusena välja tulnud, et lapsevanemad nii vähe toovad välja töökohaga seotud probleeme. Töö ja pereelu ühitamine on nagu ikka, et aega ei jätku, aga küsimusele, kas tööandjaga on olnud probleeme, vastab jaatavalt viis protsenti. Neile on see loomulikult probleem, aga suures plaanis on nad ikkagi vähemus, kellel on probleeme tööle naasmisel või laste kasvatamisel. Valdav osa inimestest tundub oma tööandjatega rahul olevat.