Raamatud on kõik kõvade kaante ja lehtedega, nii et uudistamist võib alustada juba esimesest huvist alates, kas või mõnekuuselt. Pealegi leidub lillede ja loomade vahel erinevaid lavastatud «kaadreid» Miriami ja tema pere tegemistest-toimetustest. Mõne raamatu puhul on nn vahekaadrid eriti hästi õnnestunud, nagu näiteks Miriam koos vennaga lilli uudistamas lille- või õngemotiivid kalaraamatus.
Huvitav on iga raamatu puhul jälgida konkreetset valikut, sest erinevaid liike ühe või teise teema all on selgelt rohkem kui kolmteist. Mida aga raamatu koostajad oluliseks on pidanud võimalikult terviku ja kirju pildi loomiseks? Lindudest tuuakse ära kõige suurem (merikotkas) ja kõige väiksem (pöialpoiss), vahele mõned argisemad tegelased nagu tuvi ja talvine tervitaja leevike, samas tihane või varblane pole siia ära mahtunud, samuti mitte pääsuke, kes tegelikult rahvuslinnuna võiks ju olla. Samas on värvikamate linnuriigi esindajatena koha raamatukaante vahele kindlustanud rähn ja kägu. Sestap kriitika tegemise asemel võib vaid aimata, millised arutelud lõplikule valikule eelnesid. See-eest lillede valikust leiab rahvuslille küll.
Praktilisim on praegusel sügisesel ajal puuderaamat, mille abil aialapsele iga leitud lehe või viljaga seotud puude nimetusi õpetada. Selle raamatu puuduseks on aga, et pildis leiabki vaid lehed ja viljad, kasele nii iseloomulikku tüve näiteks siit ei leia. Mõneti lustakam on putukaraamat, mille kaante vahelt leiab vägagi kirju seltskonna, kuhu mahub nii kirp ja prussakas kui ka liblikas ja lepatriinu.