Alates 2005. aastast töötas naine Danske pangas tellerina, seejärel edutati teda kolmel korral kõrgemale kohale.
2012. aasta oktoobris jäi naine lapsehoolduspuhkusele.
Ta teatas juba siis, et plaanib tagasi tööle tulla niipea, kui lõpeb riigi poolt tasutav vanemahüvitis.
2013. aasta oktoobris teatas naine tööandjale, et soovib tööle naasta 2014. aasta veebruaris. Pangast lubati uurida, kas kõik saab tööleasumiseks korraldatud.
Mõned päevad hiljem helistati naisele pangast ja öeldi, et talle ei ole enam kohta ja naine peaks suhtlema personaliosakonnaga. Samal ajal töötas asendajaks võetud töötaja naise kohal edasi.
Naine võttis ühendust personaliosakonnaga, kust anti teada, et võimalus tööle tagasi saada on 50:50 ning et naisel tuleks hakata vabadele kohtadele kandideerima.
2013. aasta novembri alguses saatis naine pangale e-maili teel avalduse lapsehoolduspuhkuse lõpetamiseks ja tööle naasmiseks.
Novembri lõpus võeti temaga personaliosakonnast ühendust ja anti teada, et välja on kuulutatud konkurss, kus tuleks tööle saamiseks kandideerida. Konkursid toimusid madalamatele ja väiksema palgaga ametikohtadele kui see, kus naine oli töötanud enne lapsepuhkust.
Kui naine teatas, et ta kandideerib konkursil, paluti tal esitada CV ja motivatsioonikiri, milles ta pidi põhjendama kandideerimist madalamale ametikohale.
Novembri lõpus kutsuti naine tööintervjuule ning detsembri alguses helistati talle tagasi ja öeldi, et ta on üks tugevamatest kandidaatidest, seejärel kutsuti ta veel kord vestlusele.
10. detsembril 2013 helistati talle personaliosakonnast ja õnnitleti töö saamise puhul. Lisaks avaldati soovi, et ta alustaks tööd juba 2014. aasta jaanuari alguses.
Naine oli sellega nõus ja tegi ettevalmistusi tööle asumiseks, otsides lapsele lastehoiukoha.
18. detsembril 2013 anti naisele personaliosakonnast teada, et ta peab veel kohtuma oma uue ülemusega. Kohtumine kujunes uueks töövestluseks.
20. detsembril 2013 teatati naisele, et ta siiski ei saa seda kohta.
2014. aasta jaanuaris anti personaliosakonnast taas teada ühest käimasolevast konkursist, kuid sooviti ka kokku saada, et arutada naise soovi oma tööle tagasi tulla (avalduses oli tööle naasmise tähtajaks märgitud 17. veebruar 2014).
24. jaanuaril 2014 toimunud kohtumisel anti talle teada, et tal on kaks võimalust: kas pikendada lapsehoolduspuhkust või leppida koondamisega. Samal oli pangas käimas mitu konkurssi, et otsida uusi töötajaid.
Naine osales veel ühel panga konkursil, ta kutsuti vestlusele, kuid ei osutunud valituks.
Hakkas lähenema tähtaeg, mil naine oleks pidanud avalduse järgi tööle asuma.
14. veebruaril 2014 võttis naine pangaga ühendust ja andis teada, et asub 17. veebruaril 2014 tööle.
17. veebruaril 2014 teatas pank, et naine on koondatud.
Võrdõigusvoliniku poole suunati naine veebruaris 2014 Tööinspektsiooni juristi poolt ja ta sai kohe nõustamist.
Seejärel hakati tema asjaga tegelema, pöörduti koos töövaidluskomisjoni, kus vaidlus kaotati. Komisjoni pöördumiseks on inimesel soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi aega 1 aasta oma õiguste rikkumisest teada saamisest. Töövaidluskomisjon aga leidis, et naine oleks pidanud diskrimineerimise tuvastamiseks pöörduma komisjoni 30 päeva jooksul.
Kuna tegu oli voliniku hinnangul ilmse soolise diskrimineerimisega, siis otsustati koos naisega minna kohtusse.
Kohtukulud kandis võrdõigusvoliniku kantselei. Kohtus sõlmitud kompromissi järgi maksis pank hüvitise kõrval välja ka advokaaditasu.

Pank maksis ebaõiglaselt vallandatud väikelapse emale 6000 eurot hüvitist

Soomlased suplevad elektris, Eestis tuleb maksta kümme korda rohkem