Päevakommentaar: koondamine Ericssonis on kehv, kuid mitte üllatav uudis

Aivar Õepa. Foto: Peeter Langovits

Seda, et Ericssoni üheksa miljardi Rootsi krooni suurune kulukärpeprogramm Tallinna tehast puutumata ei jäta, võis ette arvata. Vaevalt lohutab see küll täna töö kaotanuid ja nende peresid, aga nende töökohtade kadumises on ühtemoodi süüdi nii Eesti kasvav palgatase kui ka maailma majanduse ebakindel seis.

Ericsson kuulutas kulukärpeprogrammi välja eelmise aasta sügisel. Toona – ja ka praegu – ei paista ettevõttel midagi häda olevat. Käive püsis mullu samal tasemel kui tunamullu (228 miljardit Rootsi krooni vrd 227,4 miljardit krooni), tulu (16,8 miljardit krooni) ja kasumlikkus (7,4 protsenti) vähenesid küll tunamullusega võrreldes, kuid napilt, ja rahavoog äritegevusest kasvas 18,7 miljardi kroonini. Ettevõte maksis ka dividende rohkem kui aasta varem (3,4 krooni aktsialt vrd 3 krooni aktsialt).

Ometigi kuulutati välja ambitsioonikas kolmeaastane kulukärpeprogramm. Põhjuseid selleks oli mitu. Esiteks on ettevõttel vaja leida rohkem raha innovatsiooniks, et säilitada liidripositsioon mobiilside- ja võrguseadmete turul. Ericsson oskas märksa varem kui soomlaste Nokia taibata, et mobiiltelefonide tootmises pole tulevikku, et Euroopa firma ei jaksa selles sektoris võidu joosta Kagu-Aasia tootjatega. Samuti oskas ta varem suunata fookuse võrguseadmete turule. Nüüd on vaja anda hoogu juurde, sest konkurendid ei maga.

Mobiilsideseadmete arendus ja tootmine on sama kiiresti või ehk kiireminigi kasvav turg, aga vähem konkurentsitihe. Siin on võtmesõnad uurimistöö, arendus, standardid ja patendid ning neid viimaseid on Ericssonil (ja Nokialgi) esialgu märksa rohkem kui Aasia konkurentidel. Pool Ericssoni käibest tulebki võrguseadmete turult. Eelmisel aastal lõpetati näiteks modemite tootmine ja vabanenud ressursid, sealhulgas 500 arendustöötajat, suunati võrguseadmete arendusse. Liidrikoha säilitamine ses valdkonnas nõuab aga veelgi enam ressursse.

Teine põhjus kulude kärpeks on, et neid ongi vaja kärpida. Igal ettevõttel on tarvis aeg-ajalt üle vaadata kõik oma operatsioonid, kärpida, koondada või müüa liigset kulu ja marginaalset tulu toovad harud ning rohkem keskenduda põhitegevusele. Selleks ei ole parim aeg mitte siis, kui juba kahjum uksele koputab ja hädavajadus kärpeid tegema sunnib, vaid just siis, kui kõik veel kõige paremas korras tundub ja tegevus kasumlik on.

Üks põhjus on aga seegi, et just praegu on hea aeg kärbeteks teatamiseks. Just praegu, mil maailma majandus alles vaikselt hakkab jalgu alla võtma, aga tulevik ikka veel väga ebakindel tundub, just praegu neelab üldsus sellised negatiivsed uudised nagu kulukärped, koondamised, tootmisüksuste sulgemine siin-seal, kõige paremini alla. Igaüks saab aru: jah, ajad on rasked, muidugi peab kulutusi kärpima, mis teha. Kulutusi kärbivad praegu kõik: Microsoft, Statoil, Siemens, PepsiCo, Goodyear, StoraEnso, Rolls-Royce, Deutsche Bank, kui vaid loetleda nädala jooksul uudistest läbi lipsanud nimesid.

Muidugi ei lohuta see kõik äsja töö kaotanut. Kuid ilmselt mõistab temagi, et väikeste kuludega ehk madalapalgaline masstootmine Eestis ei ole igavene. Ka tema tahab palka juurde ja eks saabki, kui ümberringi palgad tõusevad, aga paradoksaalselt kasvab iga palgatõusuga oht töökohta kaotada. Perioodiliselt vaatab tööandja kulu ja tulu üle ning ühel hetkel avastab, et ei tasu ära. Paneme kinni. Nagu pandi kinni PKC juhtmeköidiste valmistamise tehas Haapsalus, mille palgakulu kõrgem kuid tootmisvõimekus madalam võrreldes sarnase tehasega Serbias. Ja nagu otsustas Ericsson nüüd lõpetada suurte partiide ise koostamise ning anda see töö allhankijatele (kes võivad täitsa vabalt asuda sealsamas Serbias). Kuid arvatavalt ei püsi täna koondatud oskustöölised tööta kaua. Hoolimata iga-aastaselt kasvavatest palgakuludest on Eesti endiselt soodne koht väikepartiide tootmiseks ja asub Lääne-Euroopa turule lähedal ka.

Kas Ericsson kärbib Tallinnas veel töökohti – kulukärpe programm ju kestab aastani 2017, suur osa kärpeid on alles ees? Raske ennustada ja ega ettevõte seda ise ka ei ütle. Loodetavasti siiski mitte. Ja kui kärbibki, siis loodetavasti väihe. Saja-paarisaja tööotsijaga tuleb Tallinna ja lähiümbruse tööturg toime, tuhat värsket töötut oleks juba suur probleem.

Kardetavalt on täna mures ka poliitikud, kelle suur huvi on, et statistikast paistaks välja majanduse ilus ja ühtlane kasv. Ericsson andis mullu 10,7 protsenti Eesti ekspordist ja veidi väiksema osa impordist. Kui nüüd arvestada ettevõtte ekspordi ja impordi vähenemist proportsionaalseks töötajaskonna vähenemisega, kaotas Eesti täna poolteist protsenti oma väliskaubanduse mahust, näitab ümbriku tagaküljel tehtud kiire arvutus. Ei mingit prognoositud kasvu enam.