Puhu tuul ja tõuka Kura randa mind

Kura hertsogite hauakamber. Foto: Endel Apsalon

Kes ei teaks laulu tuulest, mis peab paadi Kura randa ajama ja Kura emast, kes oma tütart joomarile naiseks andmast keeldus. Kurb lugu küll, aga siiski tasub oma silmaga kaema minna, mis maa see Kuramaa selline on.

Kuramaa on üks Läti neljast ajaloolisest maakonnast, mis praegu on Lätis üks hõredamalt asustatud piirkondi. Kui kaugemale ajalukku vaadata, on Kuramaa lugu olnud põnev ja kuulsusrikas. Alustades sellest, et ajalooliselt on siin elanud kaks rahvast – kurelased ja liivlased.

Kurelased olid kõvad meresõitjad ja neid koos saarlastega on peetud ka Läänemere viimasteks viikingiteks. Taanis olevat näiteks kirikutes palutud kaitset katku ja hirmsate kurelaste eest.

Hilisemal ajal võivad lätlased just tänu Kuramaale uhkustada, et neil on olnud isegi oma asumaad. Nimelt kuulus Kuramaa 16.–18. sajandini omaette Kuramaa hertsogiriigi koosseisu, mis oma hiilgeaegadel 17. sajandi lõpus suutis ehitada märkimisväärse laevastiku ja hankida kaks kolooniat – Tobago saare Atlandi ookeanis, mis ristiti Uueks-Kuramaaks ja väikesaare Gambia jõe suudmes Aafrikas.

Praegu meenutavad tollast hiilgust vaid Kuramaa hertsogi lossid, millest kuulsaimad Jelgava ja Rundāle asuvad küll hoopis Zemgale piirkonnas. 

Kuramaa liivarannad
Üks esimesi asju, mis Kuramaaga seoses meenub, on kindlasti Kuramaa tipp, Kolka nina ehk koht, kus Läänemeri Riia lahega kokku saab ja lained risti käivad. Kui hoolega vaadata, paistab sealt Saaremaagi ära.

Turistide jaoks on Kura poolsaare tipp korralikult välja arendatud – parkla, lõkkekohad, infotahvlid ja suveniiriputka. Hommikupoolikul pakuvad kohalikud kalamehed müügiks värsket kala. Mis parklasse puutub, siis on see loomulikult tasuline.

Lätis tulebki üsna tihti arvestada sellega, et mõnda looduskaunisse kohta minnes saabub üsna pea kohale kotikesega inimene, kes parkimise eest raha küsib. Enamasti annavad nad kenasti kviitungi ka.

Kuid üks, mis Kuramaal ja üldse Läti rannikul kadedust tekitab, on pikad inimtühjad liivarannad. Just hõredalt asustatud Kuramaal saab nautida seda, et lähed randa ega pea seal endale sadade peesitajate vahel võitlema välja lapikest liiva, kuhu tekk maha visata. 

Muidugi päris igal pool see võimalik pole, nagu seeni pärast vihma on ka sinnakanti tekkinud uusi kämpinguid.

Kura poolsaarel sõites võib pettumuse valmistada, et kaardi järgi rannaäärset teed valides vilksab tegelikult meri vaid paaris üksikus kohas, kõikjal varjab silmapiiri mets. Ka külad jäävad metsa ja mere vahele, nii et kui teelt kõrvale ei keera, jääb mulje inimtühjast piirkonnast.

Liivi rahva pelgupaik
Kuramaa on tuntud kui väikese liivi rahva viimane pelgupaik, sest Lätis alles olev Liivi asustus on nüüdseks koondunud vaid Kura poolsaare tipu ehk Liivi ranna tosinasse külla. 

Kuigi liivi keelt emakeelena kõnelevaid liivlasi võib praegu kahe käe sõrmedel üles lugeda, on näha, kuidas Liivi rannas pole liivimeelsus sugugi kadunud. Seda on tunnistamas näiteks mitme maja hoovis lehvivad roheline-valge-sinised Liivi lipud.

Praeguseks on liivi kultuuri keskuseks kujunenud Mazirbe, kus enne Teist maailmasõda püstitati soomlaste, eestlaste ja ungarlaste abil Liivi rahvamaja. Samuti on seal avatud liivi kultuuri tutvustav muuseum.

Lillede linn
Pärast Kura tipus käimist on loogiline jätkata teed Ventspilsi. Paljud eestlased on selle kividest laotud sõiduteede ja kelmikate lehma- ja lilleskulptuuridega linna juba avastanud. Ventspils on linn, kus saab mõnusalt aega veeta. Kes ajaloost rohkem teada tahab, võib sisse astuda Ventspilsi ordulossi muuseumisse, mis kasutas esimeste hulgas Läti muuseumitest oma ekspositsioonis interaktiivseid vahendeid.

Ventspilsis on mõnus ka niisama rannapromenaadil või pikalt vette ulatuval muulil jalutada. Lugeda kokku pargis olevad ankrud või sõita vabaõhumuuseumi juures väike tiir rongiga.

Ventspils on just see koht, kuhu tuleks lastega minna, sest linnas on rohkelt mänguväljakuid, kus aega veeta ning suvisel ajal pakub tegevust vabaõhuveepark.

Võluvad väikelinnad
Naftatransiidist elava Ventspilsi kõrval ei tohiks ära unustada ka Kuramaa võluvaid väikelinnu nagu Kandava, Saldus, Talsi ja muidugi Kuldīga. Kohati tundub seal, et nendes linnakestes on aeg seisma jäänud.

Ühte otsapidi on hakatud maju üles vuntsima ja sellega seoses on kahjuks ka plastaknad vanalinnapilti ilmunud, kuid teistpidi leiab veel ajahambast puretud majadega väikeseid vaikseid kõrvaltänavaid.  

Iseloomulik on Kuramaa väikelinnadele see, et seal on keskajal asunud ka mõni ordulinnus. Enamasti pole praeguseks linnusest suurt muud järel kui kõrgendik, mõni torn või müürijupp. Kandavas on aga kohalikud linnusemäe veerde paigaldanud uhke linnusemaketi, millesarnaseid Eestis polegi teada.

Kui aega ei jätku rohkemaks kui üheks Kuramaa väikelinnaks, tuleks kindlasti käia ära Kuldīgas, mis on üks paremini säilinud väikelinnu. Seal leidub renessanss- ja barokkstiilis hooneid, kindlasti tuleb piiluda ka hoovidesse, kust kulgevad väikesed sillakesed üle vanalinnast läbi voolava Alek upite jõe. Raekoja platsil, infopunktiga ühes hoones, on end sisse seadnud käsitöömemmed, kes kohapeal kangastelgedel vaipu koovad ning neid ja muud käsitööd samas ka müüvad.

Kõige kuulsam on Kuldīga muidugi Euroopa ühe laiema kose poolest. Võib juhtuda, et ettekujutus maailma laiemast kosest ei lange avaneva pildiga päriselt kokku. Kosk on lai küll, aga langust on sellel vaid paar meetrit.

Sõjajäljed Kuramaal
Teise maailmasõja ajal oli Kuramaa lahingute tannermaa, kui saksa sõdurid pidasid viimastena vastu ja lõid Punaarmee rünnakuid tagasi kuni 1945. aasta maikuuni. 
Keda huvitab see, mis sõja ajal Kuramaal juhtus ning kes üldse tunneb huvi sõjaajaloo vastu, peab kindlasti väikesi teid pidi sõitma Zantesse.

Seal on eraalgatusel loodud muljetavaldav sõjamuuseum. Eraomanduses oleva muuseumi pearõhk on Teise maailmasõja aegsel tehnikal ja sündmustel, kuid ühtlasi antakse ülevaade kogu Läti sõjaajaloost. Kui muuseumi omanik juhtub kohapeal olema, siis on tund-poolteist ekskursiooni kindlustatud. 

Jätkuna Zante muuseumile tuleks sõita väikesesse Lestene külla, kus väikese kiriku juurde on rajatud võimas memoriaal Läti leegionäridele.