Arvamus: Sillamäest saaks ägeda suvituslinna

Risto Vähi Foto: Uus Maa Kinnisvarabüroo

Ida-Virumaa on teemaks ning on hea, et Eesti on oma nägu lõpuks sinnapoole pöörama hakanud. Kuigi maakond on kireva ja traagilise ajalooga, püüavad aktiivsed kohalikud norutamise asemel kasutada ära olemasolevat, meelitamaks külalisi ja pakkumaks põnevat tegemist-vaatamist.

 Ida-Virumaa inspireerib ka mind, erinevad linnad-asulad tekitavad vähem või rohkem realistlikke ideid. Kõige enam, juba aastaid, olen ma mõelnud Sillamäe peale.

See, nõukogude-aegne suletud linn, on väärtuslik peamiselt viiekümnendate alguses rajatud uusklassitsistliku kesklinna poolest, mis on Eestis kõige komplekssem. Kuigi paljud majad on ehitatud tollaste üle-Venemaaliste tüüplahenduste järgi, leiame sealt ka suure hulga ainuprojektide järgi valminud ehitisi. Meie kontekstis on selline «liialduste arhitektuur,» nagu seda Hruštšovi ajal kutsuma hakati, igal juhul väga ainulaadne. Pole siis ka ime, et kogu sealne «vanalinn» kaitse alla soovitakse võtta.

Aga nagu paljusid Eesti väikelinnu, pitsitab ka Sillamäed rahvastiku vananemine ja väljaränne ning iive on negatiivne. Selleks, et linn oma ilus ja suursugususes säiliks, on vaja positiivset programmi. Midagi, mis sinna kutsub elama ja puhkama, midagi, mis tagaks, et majad ei jääks tühjaks ning omaniketa.

Juba 19. sajandil kujunes Sillamäest kuurort suvilate ja ühiskondlike hoonetega. Ning kuigi ta ei saavutanud kunagi sellist kuulsust, nagu Narva-Jõesuu, oli sel siiski oma lojaalne puhkajaskond olemas. Maailmasõjas kõik hävis ning 1940ndate teisel poolel kavandati asula üles ehitada tollaste põhimõtete järgi. See tähendas regulaarset tänavavõrku ja perimetraalset hoonestust ning tänavanurkade pidulikumat rõhutamist. Samuti ehitati hulk ühiskondlikke hooneid, millest mõnigi paistab silma ohtra dekoori ja paleeliku suursugusega. Kirsiks tordil oli peaväljakult mereni viiv puiestee (nüüd Mere pst). Kuna rand jäi tollal piiritsooni, mere äärt ei korrastatud.

Nüüd, mil suurtööstus on linnas koomale tõmmanud ja linna algusaegne funktsioon hääbumas, on paras aeg mõelda, millist elu sinna luua.

Minu peast on läbi käinud sellised mõtted nagu kuurort (tuleb aga uurida, kuidas mõjutab sadam merevett), ravilinn väikeste pansionite ja puhkekodudega, hoolde- ja vanadekodud (sarnaselt muu Euroopaga saab see ka Eestis tulevikus oluliseks majandussektoriks) ning muidugi võiks ehitada ka mõne SPA. Tasuks mõelda ka mõne festivali või spordisündmuse algatamisele.

Nii tekiks linna, lisaks eelmainitule, ka muid ettevõtteid – poode, kohvikuid ja majutusasutusi, mis kõik loob hea pinnase töökohtade tekkele ja vähendab praegust monofunktsionaalset sõltuvust tööstusest. Aga samuti aitaks see kaasa Ida-Virumaa suuremale sidumisele Eestiga.