Inimesed saavad hindu ise mõjutada

Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste usub, et pärast hinnatõusu hakkavad inimesed väiksemates kohtades senisest enam piima otse tootjailt ostma. Foto: Toomas Huik

Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste ütles intervjuus E24-le, et tarbijad võivad ostukohti ja kaupu valides ise mõjutada toodete hinnataset.

Viimastel nädalatel on hinnatõusust teatanud leiva-, piima- ja lihatootjad. Kas tegu on kriisiga?

Hindade korrigeerimine ei ole kriis. Hind kujuneb Eestis vabaturul, olles tarbimise ja pakkumise vahekorra küsimus. Muret tekitab see, et eestlaste ostujõud ei ole kasvanud. Praegune hinnatõus vähendab ostuvõimet veelgi.

Kui palju teie enda peres piimatoodetele ühes kuus raha kulub?

Lapsi on neli ja nad on päris suured piimavuntsid. Ma ei ole kokku lugenud, aga pigem keskmisest rohkem – iga poeskäiguga toon koju 3–4 liitrit piima.

Konkurentsiamet alustas eile piima hinnatõusu tagamaade uurimist. Mida tarbijakaitseamet hakkab peale teadmisega, et riigi suurim piimatööstus lubab hinda tõsta kuni 40 protsenti?

Ennekõike saame kontrollida, et ausa hinnastamise kampaaniaga liitunu ei hakkaks enne euro tulekut olukorda ära kasutama. Kuigi ma seda ei usu, siis kontrollime igal juhul. Kui meie hinnamonitooring näitab kaupade hinna kasvu, siis anname sellest teada.

Tarbijad valivad ostukoha soodsama hinna järgi, tõenäoliselt hakkavad muutuma eelistused. Ma usun, et neid ettevõtteid, kes hinnatõusuga kaasa läksid, jälgitakse pingsalt. Omaette teema on veel väiksemate poodide ja poekettide hinnamuutused. Ma usun, et väiksemates kohtades hakatakse senisest enam piima ka otse tootjailt ostma.

Te ütlesite, et kontrollite, aga mida te kontrollite?

Jälgime hindu erinevates kauplustes. Kui ausa hinnastamise leppega liitunud kauplustes on hinnatõus, siis uurime, kas selle põhjuseks on tootjahindade tõus või on muud põhjused. Kui selgub, et leppega liituja on eurole üleminekut kasutanud hindade tõstmiseks, siis on tegemist ebaausa kauplemisvõtte kasutamisega, mis on karistatav.

Eesti ettevõtjad on praegu vastuolulises olukorras – ühelt poolt on tähtis, et euro tulek ei tooks kaasa hinnatõusu, aga teisalt tähendab eurotsooniga liitumine senisest kiiremat hinnatasemete ühtlustumist. Eesti on euroala kõige vaesem riik ja järelikult tuleb ka hinnatõus lähiaastail meil võrdlemisi kiire. Kuidas seda vastuolu lahendada?

Eesmärk on, et eurole üleminek ei tooks kaasa täiendavat hinnatõusu. Maailmaturul toimuvast ei pääse Eesti üle ega ümber.

Tere on piimatootmises turgu valitsev ettevõte, kas see seab tema käitumisele piiranguid?

Mul ei ole Tere turuosa teada, aga turuliidri käitumine mõjutab kindlasti konkurente. Kui üks teeb otsa lahti, siis tema tuules on hea purjetada. Kuid ka konkurentidel on see samas võimaluseks oma turuosa kasvatada, üritades omavahendite arvelt hinda soodsamana hoida. See sõltub aga sellest, kas ettevõtted on selleks valmis.

Mida tarbijad peaksid praegu tegema: hinnad kasvavad kiiresti, lisasissetulekuid pole aga kusagilt võtta?

Sarnane kogemus on meil ju 2008. aastast, mil toidukaupade hinnad ootamatult tõusma hakkasid, sügise jooksul umbes 30 protsenti. Inimeste ostuharjumused muutusid siis kiiresti ja nad hakkasid senisest enam valima, mida tarbida.

Keskmine eestimaalane on ratsionaalse ellusuhtumisega ja muudab oma ostukäitumist ka nüüd. Hoogne hinnatõus olukorras, kus ostujõud ei ole suurenenud, on väga riskantne. Eesti tarbija vaatab oma kulud ning ostuharjumused ja -kohad üle, ja kus annab kokku hoida, seal seda ka teeb.

Kas tarbijail on seaduslikke vahendeid, millega sundida tootjaid ja müüjaid hinnatõusu tagasi pöörama?

Eesti on vaba hinnakujundusega riik, ilmselt ei kavatse me tagasi minna paarikümne aasta tagusesse süsteemi. Turg reguleerib hinda ja siinkohal on meil tarbijatena oma jõuline sõna öelda. Esmajoones käib see esmatarbekaupade ja toiduainete kohta.