Visa soomlanna käib Eestis müügitööd tegemas

Anu Saarto käib rõõmuga Eestis tööl. Foto: Vivika Veski/Raplamaa Sõnumid

Laev saabub Tallinna sadamasse. Istun laeva mängutoas koos pojaga, kes armastab üle kõige mängutoas möllata. Aga kui laev on sadamas, kibeleb Mirco laevast lahkuma, kuna teab, et tal on vanaisa sadamas vastas. Mirco on alati innukas minema Eesti vanaema juurde. Astume laevast välja ja seisame silmitsi hoopis teistsuguse maailmaga, kus on eriline euroopalik vaim ja teistsugused inimesed kui meil põhjamaises Soomes.

Nõnda alustab Soomes Vantaas elav Anu Saarto eestikeelset veebipäevikut oma ettevõtte Suomen Turvahaka Oy kodulehel. Blogipostitus kannab nime «Soome põhjapõdrana Eestis».

Anu kaheaastase poja Mirco isa on pärit Raplast, kirjutab Vivika Veski Raplmaa Sõnumites. Kuigi nad temaga enam koos ei ole, lävib Anu tihedalt nii oma poja isa vanematega kui ka mitme sõbraga. Anu räägib, et sõbrad aitavad, kuidas saavad, kui vaja, Mirco vanavanemate juures Juurus on aga nii Anu kui ka tema poja jaoks justkui teine kodu.

Ühel hommikul on Anu taas toimetuses, et alustada just sealt oma tööpäeva. Anu müüb esmaabivahendeid – rändkaupmehena oma autost. Ta liigub mööda ehitusplatse ja muid tööpaiku ja pakub oma kaupa. Ta on teinud seda juba 13 aastat. Ta ütleb, et eestlased suhtuvad kaubapakkujasse paremini kui kinnised soomlased. Enda kohta ütleb Anu, et ta ei ole tüüpiline soomlane, vaid on avatum ja suhtlemisaltim.

Metsiku karismaga eestlased

Anu on endale hiljaaegu soetanud väikese kaubiku, kus ees kolm istekohta ja taga ruum kauba jaoks. Anu on kutsunud sõbra appi autojuhiks. Soomlanna tunnistab, et Eesti, iseäranis Tallinna liiklusolud on tema jaoks rasked.

Alustame Rapla tööstuspiirkonnas, mida kohalikud teavad KEK-i alana.

«Tere, mul on tarvis sinuga rääkida esmaabivahenditest,» alustab Anu oma vahetul ja enesekindlal moel – soome hääldusega eesti keeles.

«Kas need on vanad? Kas vajate uusi?» jätkab ta.

Enamasti kuuleb ta vastuseks siis, et küsitaval on oma kindel tarnija, üks Eesti tuntud firmadest. Seejärel palub Anu võimalikul kliendil oma esmaabipakend ette näidata, mida too enamasti ka teeb.

Ettevõttesse sisse astudes küsib Anu juhataja või direktori jutule. Anu silmab transpordiettevõtte juhataja nime ukse kõrval sildil. Sellest jooksujalu mööda tõtates ja ruumi sisenedes tervitab juhatajat juba eesnimepidi: «Tarmo (nimi muudetud), mul on tarvis sinuga rääkida esmaabivahenditest.»

Väärikas eas juhataja tõuseb laua tagant püsti ja surub saabujail kätt: «Meeldiv tutvuda.»

Vaatamata sõbralikele tervitussõnadele paistab juhataja naeratuses kimbatus. Ei, esmaabivahendeid ei ole neil vaja, neil on kõik olemas.

«See Tarmo oli nagu soomlane,» kommenteerib Anu pärast seda, kui transpordiettevõtte juhataja on meid viisakalt välja tõrjunud.

«Vähemalt on mul endal tunne, et eestlastel on rohkem naerukurde silmanurgas kui soomlastel, ja see muudab nad karismaatilisemaks. Juba mu kaheaastasel pojal on seda metsikut karismat näha. Samas võiksid eestlased minu meelest rohkem endasse uskuda, eriti ehitades tööalast karjääri,» kirjutab Anu blogis.

Päeva esimene müügitehing

Mujal KEK-i piirkonnas läheb mitut moodi. Kus võetakse jutule ja jagatakse kontakte ja kus öeldakse selgelt ära.

«Ma usun, nad võtavad kindlasti ühendust, võib-olla juba täna õhtul,» ütleb Anu kohas, kuhu jättis oma toodete infolehe.

Koputame Rapla tuntud söögi- ja lõbustuspaiga uksele. See ei ole veel avatud, kuid meid lastakse sisse. Jah, ka juhataja on kohal. Ta on nõus Suomen Turvahaka kaubiku juurde esmaabivahendeid vaatama tulema küll. Anu soovitab silmaloputusvahendeid ja külmakotte haiget saanud kohale, sidet ja plaastreid. Söögikohas võib vaja minna ka käte desinfitseerimisvahendit, näitab Anu pudelit.

Söögikoha juhataja uurib tooteid üht- ja teistpidi ja lõpuks ostab komplekti silmaloputusvahendit.

Anu on rahul. Alles on hommik ja juba üks tehing tehtud.

Soome hiilgus ja rasked ajad

Sõidame autoga Tallinna poole. Seal ehitatakse palju ja just ehitusplatsil läheb müügitöö kõige paremini, teab Anu.

Anu meenutab aegu, mil Soomes majandus õitses ja temagi tegi võimsaid müügipäevi. Nüüd läheb hästi Soomes veel vaid Helsingis, Espoos, Vantaas ja ehk veel mõnes lõunapoolses suuremas linnas. Sisemaal on asjad aga halvasti, tõdeb 13-aastase ettevõtluskogemusega Anu. Ta ei usu Soome majanduse uude tõusu, Eestil läheb kindlasti paremini, leiab ta.

Lõuna-Harjumaal Tõdva kandis käib teeremont. Anu otsustab, et pakub neile oma vahendeid tagasiteel.

Tallinna ringtee ehitused hakkasid Anule silma juba eelmisel päeval Tallinnast laevalt tulles. Sinna nüüd suundumegi.

Jüri ja Vaela kandis ehitatakse nii elumaju, teid kui ka lao- ja tööstushooneid. Ka suurematele eramajaehitustele tellitakse tänapäeval firmasid tööle. Paraku on meie kohatud töömehed valmis suhtlema küll, aga ainult «po russki» (vene keeles), sellega jääb aga inglise ja eesti keelt üsna vabalt kõnelev Anu hätta.

Maxima logistikakeskuse ehitus on võtnud enda alla hiiglasliku maa-ala koos juurdepääsuteede ja konteinerkontorilinnakutega. Juurdepääs on tõkestatud tõkkepuuga, aga nähes firmasümboolikaga kaubikut, laseb valvur meid sisse ja on valmis aitama ka hiigelterritooriumilt õiget inimest leida.

Paraku kõneleb temagi vaid «po russki», kuid autojuhi ja minu tõlkeabiga, kehakeeles ja Anu lennult uusi sõnu haaramas saab vajalik kontakt leitud ja kokku lepitud.

Suundume ehituse kõrval asuvasse ehitusettevõtte konteinerkontorisse. Sealse ülemusega on Anu enne väravaputka juures telefonitsi kokku leppinud. Mehel on kiire, tal käib koosolek. Anu on valmis ootama. Veerand tundi ikka, muidugi.

Ringteel ja Lasnamäel

Kevadiselt päikeselisel, kuid vinge talvetuule küüsis oleval lagedal väljal oodata pole mingi lust. Konteinerite vahel varju otsides selgub, et oled sattunud vaid tuulekoridori. Veerand tunnist saab kakskümmend minutit. Kakskümmend viis.

Avaneb ühe konteineri uks ja välja astub mees. «Kas ta näeb välja nagu direktor?» küsib Anu ja ära kuulamata mu eitavat vastust, tõttab ligi.

Tegu on tellija esindajaga, saab ta teada. Anu ei saa aru. Püüan talle seletada, et igatahes keegi, kes ei vaja praegu esmaabivahendeid.

Lõpuks saab koosolek läbi ja ehitusfirma juht on valmis Anuga rääkima ja tema tooted üle vaatama. Ja ta tõepoolest vajab neist mitmeid ja nad suunduvad varsti kontorisse arvet vormistama.

Edasi sõites räägib Anu, kuidas ta teeb Soomes enamasti vaid kolmetunniseid müügipäevi, sest müügitöö on tõesti väsitav ja rohkem lihtsalt ei jõua. Mõnikord on tal siis kaasas ka poeg Mirco, kes seekord on jäänud Juuru vanaema hoolde.

Käsilolev tööpäev tõotab tulla pikem kui kolm tundi. Käime läbi sadamaümbruse Tallinnas ja põikame sisse Lasnamäel Betooni tänava angaaride ja tööstushoonete piirkonda. Midagi müüa küll ei õnnestu seekord, küll aga mõned kontaktid ja lubadused vahetada.

Kõige tähtsamaks peab Anu aga seda, et avastas enda jaoks selle piirkonna nõnda paljude ettevõtetega ja plaanib sinna kord kohe hommikul tagasi tulla.

Oma aja ja edu perenaine

Tagasiteel teeme peatuse Tõdva tee-ehitusel. Ka seal tuntakse Suomen Turvahaka kauba vastu huvi, kuid seekord keegi midagi ei osta.

Tagasiteel jutustab Anu ühest oma unenäost, kus keegi mees öelnud talle, et praegu 33-aastasena on ta veel väga heas vanuses, kuid 35 saades on ta sellise rändkaupmehe töö jaoks juba väga vana. Anu arutleb, mida võis see unenägu tähendada, ja laidab maha mõtte, et kunagi võiks ta teised inimesed saata enda eest samasugust müügitööd tegema.

Anu räägib, et talle meeldib teha müügitööd omamoodi ja iseseisvalt, liikuda ringi ja olla oma aja peremees. Samas ei välista ta, et tegeleb tulevikus millegi hoopis teistsugusega.

«Eestis ühenduvad minu ja Mirco jaoks nii ettevõtlus kui ka seal viibimise rõõm. «Kui on tahe, on ka võimalus,» ütleb soome vanasõna. See sobib mulle ja Mircole riikide vahel reisides,» lõpetab Anu Saarto oma blogipostituse.