Emajõelinna väikeste kohvikute võlu

Selle aasta alguses avatud kohviku Rabarber meeskond: suudab veenda inimese sööma isegi neid toiduaineid, mida ta muidu ei söö. Paremal pool naeratavad kolm kokka ning vasakul teenindajad. Foto: Kristjan Teedema

Arter külastas neist nelja ja püüdis tabada seda «miskit», mis need veidi nurgatagused kohvikud niivõrd võluvaks muudab.

Kui Tartusse sattudes oleks kõik raeplatsi söögikohad justkui juba läbi käidud ja hing ihkab midagi uut, tasub sammud seada pisematesse, vähem tuntud või üsna hiljuti avatud kohvikutesse.

Omanike suust kõlas hinnang, et tegu on pigem päevakeskuste kui söögikohtadega, kuhu enamasti ei joosta kiire päevaprae järele, vaid võetakse sõbranna või armsam käevangu ning minnakse elust-olust muljetama.

Supilinna Kikerkohvik

Kesklinnast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusele jääv Kikerkohvik peegeldab ehedat Supilinna vaimu: lampide ümber on aedlinnale kohaselt värvilised aialipid, seintel raamatud ning ruumis võib tunda veidi kõdulõhna.

Nii satuvadki Emajõe-ääresse kohvikusse sageli Supilinna pered ja ka paarikesed, rääkis kohviku eestvedaja Ülle Võsu. «Alles eelmisel nädalal selle laua taga kihluti,» osutab ta lauale, mille taga einestab parasjagu pisipoissi kantseldav perekond.