/nginx/o/2014/10/30/3476817t1h5b02.jpg)
Rahaasjus korrektsele inimesele tuleb inkassofirma võlanõue või telefonikõne nagu välk selgest taevast, sest enda meelest on tal kõik arved tasutud ning mingeid meeldetuletusi oma teenustepakkujatelt pole ta samuti kätte saanud, kirjutab Creditreform Eesti tegevjuht Reimo Tomingas.
Kuid võlgnevus võib siiski olla reaalne. Näiteks on too inimene uude elukohta kolides jätnud oma andmed rahvastikuregistris muutmata. Ning kolimise tuhinas unustas ta lõpetada ka eelmises elukohas telekommunikatsiooniteenuste lepingu. Mõistagi inimene ärritub, kui inkassofirma hakkab temalt mitu kuud hiljem nõudma raha teenuste eest, mida ta tegelikult pole tarbinud. Lisades sellele sissenõude kulud.
On ka teist tüüpi ärritujaid – need, kes on vabatahtlikult mingit teenust (nt elekter, tasuline parkimine, prügivedu vmt) lepinguliselt kasutanud. Siis aga kas rahapuudusest või mingil isiklikul põhjusel tekkinud trotsist ühel hetkel otsustavad: mina seda arvet ei maksa!
Tegelikult pole võlanõude puhul oluline, kas selle on tekitanud unustamine, rahapuudus või soov teenusepakkujale koht kätte näidata. Kui lepingulise teenuse tarbimise järel jääb laekuv arve maksmata, ei pole alust loota, et see iseenesest haihtub.
Kuidas 100-eurosest arvest saab 468-eurone nõue?
Võtame näiteks ümmarguse summa – kodanik Mati on tarbinud 100 euro eest sideteenuseid. Arve selle teenuse eest kuulub üldjuhul maksmisele 20 päeva jooksul. Kui see jääb tähtajaks tasumata, saadetakse tavaliselt kordusarve, meeldetuletuskiri või lisatakse maksmata summa järgmisele arvele. Meeldetuletuskirja eest küsib sideettevõte viis eurot ning kui arve tasumine on tähtajast üle üks kuu, lisandub viivistena keskmiselt veel viis eurot. Klaarides võlgnevuse ära kuu möödudes, tuleks Matil maksta 110 eurot.
Kahe kuu pärast annab sideettevõtte tasumata arve üle inkassofirmale. Nüüd hakkab Mati saama võlateatisi. Soliidne inkassofirma püüab talle helistada ning selgitada, millised on arve jätkuvast mittemaksmisest tulenevad probleemid (nime kandmine maksehäirete registrisse, lisanduvad viivised ja sissenõudekulud). Kui Mati otsustaks arve tasuda järgneva nelja kuu vältel, tuleks tal keskeltläbi loovutada 150 eurot (põhisummale lisandub viis eurot meeldetuletamise kulu, 30 eurot sissenõudekulu ja umbes 15 eurot viiviseid).
Aga Mati ei maksa ning inkassofirma alustab kohtumenetlust. See protsess võib kesta kolm kuni üheksa kuud ning toob võlgnikule kaasa uusi märkimisväärseid kulusid: riigilõiv 75 eurot, õigusabikulud 150 eurot, viivis 25 eurot. Ühes varasemate kuludega tuleb ilmselt Mati kahjuks langeva kohtuotsuse tulemusel tal maksta kokku juba 385 eurot.
Inkassofirma esitab kohtuotsuse sundtäitmiseks kohtutäiturile, kes arestib Mati arveldusarve või vara. Saadud vahendite sundmüügist laekuvast summast võetakse omakorda veel 83 eurot kohtutäituri tasudeks. Eelnevaid kõrvalnõudeid arvestades kujunebki lõplikuks võlasummaks antud näites 468 eurot. Muide, Eestis võib kohtutäituri menetlus kesta kuni 10 aastat. Juhul, kui Mati on aga kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud (näiteks kolinud Soome), esitab inkassofirma kohtuotsuse sundtäitmiseks vastava riigi kohtutäiturile.
Suhelge ja leidke kompromiss
Soliidne inkassofirma pole huvitatud reeglina kitsikusse sattunud inimestele täiendavate finantskohustuste tekitamisest. Kui võlgnik oma kohustusi tunnistab ja räägib avatult selle likvideerimise väljavaadetest, pakub firma alati välja omapoolseid kompromisslahendusi. Tähtis on, et võlgnik hakkaks kasvõi väikeste summadega, ent regulaarselt talle esitatud nõuet tasuma.
Kui inimese nimi satub maksehäirete registrisse, võib see seal olla kuni 13 aastat. Selle aja vältel on antud isikul raskendatud võtta laene või liisinguid, kasutada järelmaksu või sõlmida probleemideta erinevate teenuste lepinguid.
Tuntud vanasõna «Võlg on võõra oma» võib nüüdisajal ümber sõnastada järgmiselt «Võlg on, jääb ja kasvab – kuni tasumiseni».