Viiendik ühiskonnast ootab arengutõuget

Arvutiabi võiks eakatel olla vaid telefonikõne kaugusel ja seda võiks talle anda kodukandi õppurid. Selline suhtlus rikastaks mõlemaid pooli. Foto: PantherMedia/Scanpix

Kui inimene jääb vanuse tõttu töölt eemale, on ta justkui haagis, mille eest auto lahti ühendatakse. Mõned neist on tööelu jooksul ettenägelikult endale rolleri soetanud, mida pensionipõlves ette rakendada – neid ootab oskus või hobi, mis pakub eneseteostust ja väljakutset. Ülejäänud vajaksid järeleaitamist.

Kolm aastat tagasi avaldasid Belgia ja Ameerika teadlased mahuka uuringu, kus sai kinnitust tõdemus, mida lähedaste pensionile jäämist kõrvalt näinud kaasteelised olid juba ammu aimanud.

Sõltumata inimese tervislikust seisukorrast, senisest karjäärist või haridusteest on inimese pensionile siirdumine seotud kognitiivsete võimete langusega. Vaja on ainult 12 kuud ning kasutuseta haagis ongi roostes ja rohtu kasvanud ning mõne aja pärast ka poolde rehvi maasse vajunud.

Otsus lõpetada tööelu vanuse tõttu tähendab inimese astumist kõige suurema riskiga gruppi. Kahjuks välja paistab asi risti vastupidi – pensionärid on ju üks väheseid ühiskonnagruppe, kelle hingespüsimise eest on võtnud vastutuse riik.

Riskid oleksid justkui maandatud. Lahke süsteemi tagant ei ulatu me nägema, et nüüd, saades riigilt küll leivaraha, vastutab inimene absoluutselt kõige muu eest enda elus ainult ise.

Kellelegi pole vaja, et ta õpiks juurde mõne oskuse; kellelegi ei tekita ebamugavust või otsest kahju, kui ta on haige; kedagi ei huvita, kas ta mitte liiga vähe ei liigu või liiga palju telekat ei vaata; keegi ei oota ega arva, et ta peaks osalema kogukonnaelus või mõjutama ühiskondlikke protsesse.

Kui pensionieas inimene peab sidet nutitelefoniga, on aktiivne seltsielus ning suudab oma oskustega kauba- või teenuste turul lisaraha teenida, siis on ümberkaudsed rõõmsad ja üllatunud, sest see ületab nende ootusi. Me oleme harjunud imestama selle üle, kui vanem inimene käib eluga kaasas, mitte selle üle, kui ei käi.

Iseäranis veidraks muudab sellise suhtumise see, et kõneldes pensioniealistest, ei räägi me üksikutest raukadest, vaid ligi veerandist Eesti elanikkonnast. Tegelikult ei hakka inimene, kes jääb pensionile, veel surema – me elame veel vähemalt 15–20 aastat.

Vahetult pärast valimisi lõi laineid graafik e-valimistel osalenute kohta vanusegrupiti. Virgo Kruve avaldas täiesti ebaprofessionaalse tulpdiagrammi, kus e-valijad olid kuni 59. eluaastani esitatud viieaastaste vanusegruppide lõikes, 60+ vanuses e-valijad olid aga esitatud kõik ühes tulbas koos.

Kuna 60+ vanuses inimesed moodustavad kolmandiku täiskasvanud elanikkonnast, siis poleks olnud vaja imestada, et nende seas oli ka rohkem e-valimistel osalenuid kui näiteks kitsas vanusgrupis 25–29.

Sõnum «kahtlasest» või «rõõmustavast» tulemusest, kes kuidas asja nägi, levis aga kulutulena. Olen käinud viimasel kuul palju esinemas vanemaealiste õppimise teemal ning vaid vähestel üritustel ei kerkinud spontaanselt üles teema 60+ nii-öelda tublist tulemusest e-valimistel.

See ebaprofessionaalne graafik osutas ilmekalt mitmele ühiskonnas valitsevale väärnähtusele. Esiteks, kust tuleb idee esitada aktiivsuse näitajaid 60+ vanuses inimeste kohta kokku? Mida ühist on 65-aastasel ja 85-aastasel?

Ei oska nagu seletada täpselt, aga noh, neil on pikk elu seljataga. Hästi, ma siis küsin, mida ühist on 45-aastasel ja 65-aastasel? Ei noh, nemad on muidugi erinevad. Neil on erinevad kohustused, erinev elukogemus, erinevad rollid. Aga mis momendil need 20-aastase vanusevahega inimesed siis järsku sarnasteks muutusid?

Teine fakt, mis vildakast graafikust välja tuli, ütleb, et e-valimistel osales ainult iga kümnes inimene vanuses 60+. On see tõesti tulemus, mille üle uhkust tunda? Me muidugi ei tea, kui paljud kodanikest ei tahtnud e-valida või üldse valida, kuid vaatamata sellele ühildub kesine tulemus meie teadmistega selle kohta, kui suur on vanemasse keskikka ja pensioniikka jõudnute seas arvutioskustega inimeste osakaal.

Eurostati 2011. aasta uuringu andmetel oli oskajaid vanusegrupis 50–64 Euroopa Liidus keskmiselt 55 protsenti ja meil samal aja läbi viidud täiskasvanute oskuste uuring ei näidanud Eesti kohta paremat seisu (50,3 protsenti).

Vanusegrupis 65–74 oli Euroopas internetioskustega inimesi 31 protsenti, meil samast ajast «sedavõrd vanade» inimeste kohta statistikat polegi.

2013.–2014. aastal tehtud SHARE uuringu äsja saabunud tulemused näitavad, et 50+ vanuses eestimaalastest pole arvutit kunagi kasutanud 41 protsenti ja neile lisaks hindab oma oskusi halvaks 16 protsenti. Oleme selliste näitajatega ülejäänud 14 maa seas ühed kehvematest, Taanis näiteks on täiesti ilma oskusteta vaid kümnendik.

Arvutioskustega inimeste arv kasvab vanema elanikkonna seas sedamööda, kui palju jõuab kasutajaid nooremate seast vaadeldavasse vanusegruppi. Teisisõnu, oskajate arv kasvab vähe seeläbi, et vanemad inimesed õpiksid.

Miks nad siis ei õpi? Isikliku uudishimu ja motivatsiooniga mehed ja naised on ennast asjaga kurssi viinud, ülejäänutelt seda keegi ju ei ootagi. Pensionitunnistusega annaks riik justkui välja õppimisest ja arenemisest vabastuse. Tihti on arvuti kodus olemas, aga «seda kasutavad nooremad, kui külla tulevad». Haagis iseenesest liikuma ei hakka!

Lisaks välise motivatsiooni puudumisele teeb olukorra keeruliseks see, mismoodi õppimisvõimaluste korraldajad ja vanemas eas õppijad uute oskuste omandamist ja nende õpetamist ette kujutavad.

Erinevad uuringud kinnitavad tõsiasja, et arvutiasjanduses algajad täiskasvanud kursusele ei kipu. Grupitunnid annavadki efekti alles siis, kui mingi tase on juba saavutatud. Vanemad inimesed eelistavad õppida omal käel katsetades, omas tempos, ning küsida nõu just siis ja selle kohta, kui arvuti ees tekib tõrge.

Tegelikult on ju kõik tänased keskealised oma arvutioskusi lihvinud just sedaviisi – küsides abi kabinetinaabrilt või vaadates, mida laps kodus ekraani ees teeb. Pensionäridel kodus sellist tugivõrgustikku kõrval pole. Kuna arvutioskuste õppes peavad õpilane ja õpetaja olema koos ekraani ees, kasvab välja vajadus kohalikus kogukonnas individuaalsete konsultantide järele.

Kümmekond aastat tagasi lõi Ameerika koolisüsteemis laineid Apple’ilt idee saanud liikumine «Geeniuste kabinet».

Õpilased olid iga koolipäeva lõpus esindatud teatud tundidel väljakuulutatud kohas ning sama kooli õpilased ja õpetajad tulid neilt küsima konsultatsiooni, näiteks kuidas kasutada järgmise päeva materjalide ettevalmistusel Powerpointi võimalusi või kuidas saada arvutiekraanile tagasi harjumuspärane pilt.

Meie kooliõpilased saaksid ka hakkama oma küla ja linnaosa vanemate inimeste konsulteerimisega. Üksteist täiendavad kontaktid noorte ja vanade vahel lõhuksid vastastikku stereotüüpe ning suurendaksid kummagi poole tõsiseltvõetavust ühiskonnas.

Tarvis on ühiskondlikku kokkulepet, koostööd õpilaste vahel ning teatud juhtudel ka valla toetust noorte juhendajate transpordikulude katmiseks. Igal juhul on vaja selget sõnumit, mis vanema inimese jaoks tähendab luba võtta kokkulepitud kellaajal teatud telefoninumber ja kutsuda arengupausi ületamiseks välja abi.

Tiina Tambaum on Tallinna Ülikooli, Eesti Demograafia Instituudi nooremteadur.