Viljar Veebel: valitsuse pilgud on olnud pööratud kodusele valijale meeldimisele

Viljar Veebel. Foto: Margus Ansu

Poliitökonomist Viljar Veebel ütles Ruta Arumäe arvamusartiklit kommenteerivas lühiusutluses Postimehele, et välisinvestorite meelitamise asemel on valitsus viimasel ajal tegelenud pigem valijatele meeldimisega.

Millist nõu majanduspoliitilist nõu võiks peaminister vajada?

Tekkinud debati käigus on omavahel vastandatud lühiajaline Exceli põhine raamatupidamislik vaade majanduse juhtimisele ja pikaajaliste sotsiaalmajanduslike mõjude kvalitatiivne hindamine. Need kaks meetodit ei peaks aga teineteist sugugi välistama, vaid täiendama ja sealjuures tasakaalustatult. Jätkusuutliku tuleviku võti on mõistlikud ja otstarbekad lühiajalised otsused, kuid siiski ei ole tänasel eelarve tasakaalul ja majanduskasvul mõtet, kui see käib pikaajaliste sotsiaalsete arengute arvel.

Küll on aga asjakohane kriitika, et lühiajaliste edukriteeriumite pideva esiletõstmise käigus on strateegilised ühiskondlikud eesmärgid saanud viimasel viiel aastal vähem tähelepanu.

Kas 10 aastaga on välisinvestorite meelitamiseks argumente jäänud vähemaks või tulnud juurde?

Kahtlemata on välisinvestoritele olulised argumendid 10 aasta jooksul muutunud, nii nagu riik on saanud täiskasvanumaks, muutunud kulukamaks aga ka stabiilsemaks. Seega ühed välisettevõtted ja tootmisharud on lahkunud, aga samas on tulnud jälle teisetüübilised ettevõtjad.

Siiski tuleb nõustuda ka väitega, et valitsuse pilgud on olnud rohkem pööratud kodusele valijale meeldimisele, mitte uute kõrge lisaväärtusega ettevõtete Eestisse meelitamisele. Samas ei ole veel sugugi hilja selles osas täiendavaid pingutusi teha ja regionaalseid konkurente üllatada, loodetavasti on Eestil viie aasta pärast taas ette näidata paar innovaatilist edulugu, mis lätlased ja leedukad kadedaks teevad. Oluline on ka meeles hoida, et nn. Nokiat ei ole mitte vaja otsida, vaid selle leiutamise nimel pingutada.

EL toetusvahendid on samuti pigem soosinud keskendumist kohalikele teenustele ja pakkujatele ning paljudel juhtudel on EL subsiidiumid koos nendega kaasnevate tingimuste ja panustega paistnud valitusele ühtaegu kindlama ja stabiilsema maksubaasina kui meelitamist vajavad välisettevõtjad.

Kas makse (sealhulgas kütuseaktsiisi) on nähtud eelkõige kui kulude katteallikat, mitte aga kui majanduse juhtimise hooba?

Vähemalt avalikus kommunikatsioonis on tõesti jäetud mulje, et maksude muutmise peamine argument on valimislubaduste tõttu kasvanud rahavajadus. Oluline on siiski mõista, et maksudel on ka majandust suunav funktsioon. See suunamine või olla nii negatiivne kui positiivne, näiteks majandust kasvatav või kahandav või varimajandust soodustav või vähendav, aga ka maksude enda laekumist vähendav või kasvatav. Loodetavasti on need mõjuanalüüsid kvaliteetsel tasemel tehtud ja riskid seoses «musta» kütusega ning aktsiisipettustega on maandatud.

Kolmandaks on õiglane ja mõistlik maksusüsteem üheks peamiseks valitsuse legitiimsuse allikaks, seega peaks ideaaljuhul valija selgelt mõistma, et maksumuutus on tema enda huvides.

Kas Eesti mängitakse maksudega liiga palju?

Antud juhul ei ole maksumuutuste arv sedavõrd tähtis kui kaasnev mõju. Kui maksusüsteem säilib endiselt lihtsa ja arusaadavana, siis võib maksumäärasid ka muuta, kui soovime ühiskondlikke prioriteete paremini täita. Samas on pikaajaliseks mõõdikuks ikkagi majanduse konkurentsivõime ja majanduskasv, seda eelkõige võrreldes meie peamiste naabrite ja konkurentidega. Seega kuni maksumuutused on reaalset lisaväärtust loovad ja konkurentsivõimet kasvatavad on need õigustatud, seda enam, et meil on üha elavnev maksukeskkonna alane regionaalne konkurents.

Kas tasakaalus eelarve on eduka majanduspoliitika nurgakivi?

Traditsiooniliselt on tasakaalus eelarve olnud ühiskondliku ja riikliku jätkusuutlikkuse aluseks, eriti olukorras, kus rahanduskeskkond on stabiilne ja inflatsioon madal ning kulude tulevikku lükkamine ei anna rahalist efekti. Siiski näiteks negatiivsete intresside tingimuses (nii nagu mitmed riigid täna raha laenata saavad) võib defitsiidi abil täiendavalt investeerimine anda riigile konkurentsieelise. Samas peaks sellisel juhul olema tulemuseks kiirenev SKT kasv, nii et riigivõla suhe SKT-sse ei kasva isegi juhul, kui laenukoormus nominaalselt kasvab.