Palo lubab suuri muudatusi

Värske ettevõtlusminister Urve Palo on juba kohtunud EASi juhi Hanno Tombergiga ja kõik alles äsja kinnitatud uue euroraha-perioodi toetusmeetmed vaadatakse tema palvel uuesti üle. «Midagi ei ole õnneks kivisse veel raiutud,» rõhutas sotsiaaldemokraat Palo, kes tahab oma valdkonnas läbi viia mitmeid suuri muudatusi.

Kui Taavi Rõivas otsustas oma esimeses valitsuses majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaheks jagada, siis tundus, et seda just selleks, et väliskaubandusele suuremat tähelepanu pöörata. Nüüd aga on «väliskaubandus» sealt ministriportfelli nimest üldse kadunud. Miks nii?

Kui Anne Sullingu ministrikohta välja töötati, siis eeskuju oli Alexander Stubbi ametikoht Soomes, aga minu teada ei ole ka seal enam sellist ametikohta. Igal ajal on omad vajadused ja vastavalt sellele ka lahendused. Ma arvan, et Anne Sulling tegi head tööd, aga mina näen oma valdkonda palju laiemana. Väliskaubandus on kindlasti üks osa sellest, aga samamoodi on üks osa ka turism, elamumajandus ja ettevõtlus laiemalt. Ma ei tahtnud, et ükski nendest osadest oleks eraldi nimes väljendatud.

Kui Anne Sulling ametisse astus, oli esialgu ironiseerimist päris palju, et mis ta seal nüüd tegema hakkab. Kui Jaapani tehing piimatootjatega sündis, siis öeldi, et ta oli üks vähestest ministritest, kes lühikese ajaga jõudis midagi ära teha. Kas te hakkate neid Sullingu saavutusi ka jätkama või kuidas te nende asjadega edasi lähete?

Ma arvan, et need ütlused, et Anne Sulling oli üks vähestest, kes midagi ära tegi, on väga ebaõiglased, sest iga minister tooks väga palju konkreetseid tegevusi, mis aastaga jõuti ära teha, ja see loetelu oleks päris pikk. Minu üks suurtest kordasaatmistest on näiteks parvlaevade leping, mis hoiab riigile kokku ligi 60 miljonit eurot.

Aga mis puudutab väliskaubanduse poolt, siis see töö on alati olnud ja see jätkub. Mul on endal tulemas kohe maikuus visiit koos presidendi ja ettevõtjatega Saksamaale. Saksa turg on meie ettevõtjate jaoks kindlasti väga huvitav ja ta ei ole ka geograafiliselt nii kaugel, kultuuriruum on sarnane.

Sügise hakul on aga tulemas visiit Hiinasse, mida EAS korraldab. See on küll kauge, aga väga suur ja huvipakkuv turg. Selliseid ettevõtmisi, külastusi, messe on päris palju tulemas. Mul on aastane graafik üsna tihedalt täis.

Samal ajal ma väga soovin, et mul jääks aega toetada ka ettevõtlust siin Eestis, et ma ei oleks kogu aeg ära. Ma püüan balansseerida ja olla olemas kogu portfelli jaoks.

Nagu ütlesite, välisreiside graafik on tihe, avalikkuses on kõlanud süüdistus, et teie keeleoskus on kesine. Kuidas te seda kommenteerite?

Töötasin 15 aastat rahvusvahelises ettevõttes, pool sellest ajast ettevõtte juhina. Peamine töökeel oli meil seal inglise keel. Ka rahvastikuministrina oli mul vaja suhelda välissaadikutega ning majandus- ja taristuministrina diplomaatidega – seda kõike ilma keeleoskuseta teha ei oleks saanud. On kahetsusväärne, et taas kord on mindud räpaste kuulujuttude teed – eelmine kord oli selleks teletorni binokli saaga (Eesti Päevaleht ja Delfi kirjutasid mullu suvel, et ühe valitsuse istungil viibinu sõnul ütles Palo, et teletorn on meile äärmiselt oluline ka sellepärast, et selle tipust on võimalik vaadata, kas vaenlased on Tallinnale lähenemas. – toim), seekord siis keeleoskus.

Kas riik peaks üldse teie hinnangul eksportivaid ettevõtteid eelistama või mitte?

Nii ja naa. Kui me tahame, et meie ettevõtted kasvaksid ja palgad tõuseksid, siis eksport on oluline, kuna Eesti siseturg on nii väike. Aga me ei tohi siin olla silmaklappidega ja öelda, et me toetamegi ainult eksportivaid ettevõtteid. Paljud ettevõtted ju veel ei ekspordi, aga kes ütleb, et see, kes täna ei ekspordi, ei võiks seda homme teha.

Eestis põhineb 60 protsenti eksportivatest ettevõtetest väliskapitalil. See tähendab, et tihti otsuseid, mida siin toodetakse ja eksporditakse, ei tehta Eestis. Minu südamesoov on, et me ei jätaks tähelepanuta Eesti kapitalil põhinevaid ettevõtteid, kellel on kasvupotentsiaali, aga keda oleks natuke vaja tagant aidata. Sest kui Eesti kapitalil põhinev ettevõte kasvab, siis see on kohalik bränd, ja suured rahad on seal, kus on bränd.

Ettevõtlusministri esimene ülesanne peaks olema see, et inimeste elujärg paraneks, sissetulekud suureneksid. Sellepärast olen ma ka seda meelt, et ükskõik mis toetust või tuge me läbi EASi või Kredexi anname, peab see teenima kas tootlikkuse kasvu või tekitama töökohti, ja seda kõikjal Eestis.

Selliseid toetusi, mida siin on palju aastaid antud – et antakse raha küla seltsimaja ehitamiseks –, ma ei taha näha. Kui on tasuvaid töökohti, siis see seltsimaja tekib sinna ise. Kui alustame seltsimajade ehitamisest, mida me paraku oleme maapiirkondades teinud, siis me näeme ilusaid seltsimaju, mille uksed on lukus, seda ei jõuta kütta, sest ei ole enam inimesi selle seltsimaja ümbruses, nad on kolinud kas suurlinna või Eestist välja.

Kui koalitsioonilepingust rääkida, siis ettevõtjad selle üle väga õnnelikud ei ole. Üheprotsendiline sotsiaalmaksu langetamine on väga väike võit, aga kütuseaktsiisi tõusu tunnevad kõik. Kuidas te kavatsete ettevõtjaid rahustama hakata?

Tõsi on see, et tööjõumaksude langetamises on üks protsent väga väike osa. Samal ajal küll tõuseb ka tulumaksuvaba miinimum, mis annab ka abi juurde, aga märkimisväärsest sotsiaalmaksu langetamisest me siiski rääkida ei saa. Aga ettevõtjate jaoks ei ole ainult maksupoliitika see, mis huvi pakub. Ettevõtjate suurimaks mureks on tööjõupuudus ehk et ei ole piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Siin ma näen tihedat koostööd eelkõige tööministriga. Samamoodi peab olema ka tihe koostöö haridusministriga.

Edasi tuleb vaadata, kuidas toetada ettevõtlust terves Eestis, ehk mitte ainult Tallinnas. See tähendab, et peab olema korralik taristu, aga ka näiteks üürikorterid. Lisaks ka muud tööturu meetmed.

Näiteks EASis, mis on minu töö oluline käepikendus, on uuel perioodil maaelu ja -ettevõtluse jaoks ette nähtud ligi 150 miljonit eurot. Ma tahan kindlasti koostöös riigihaldusministriga vaadata sinna sisse, et mis plaanid seal on. Ma olen juba rääkinud ka EASi juhiga ja palunud vaadata üle EASi muud plaanid. Ma tean, et EAS on soovinud ettevõtete toetamisel rohkem keskenduda innovatsioonitegevusele, disainile jne, mis on väga oluline.

Selleks et kasumit suurendada, tuleb teha suuri investeeringuid just innovatsiooni ja tootearendusse. Me peame leidma võimaluse, kuidas meie ettevõtted saaksid tootmise väärtusahelas tõusta – siis saavad palgad tõusta ja on võimalik eksportida. Ma olen palunud, et leiaksime sinna juurde rahalisi vahendeid, et toetada ettevõtjaid ka masinate ja seadmete soetamisel. Praegu neid EASis ei ole. Kui teeme meetmeid natuke ümber, siis on see võimalus olemas. Kindlasti tahan just seda masinate-seadmete toetust lisaks, sest kui see toode on disainitud, arendatud või leiutatud, siis seda peab ju kuidagi tootma, käsitööga me eksportida ei jõua.

Nii et kütuseaktsiisi tõus tuleb lihtsalt alla neelata ja loota teistele meetmetele?

Ega mind ka ettevõtlusministrina kütuseaktsiisi tõus ei rõõmusta ja me peame arvestama, et kui kütus on kallim, siis see jõuab mingi hetk ka lõpptoote hinda ja tarbijani. Sotsiaaldemokraadid on alati olnud seda meelt, et pigem peaks tõstma otseseid kui kaudseid makse, kuna viimased on juba Eestis ühed Euroopa Liidu kõrgeimad, aga eks koalitsiooniläbirääkimistel tuleb teha kompromisse ja aktsiisitõus kütuse puhul on üks nendest.

Aeg aktsiisi tõstmiseks ei ole kõige halvem, sest hetkel on nafta hind maailmaturul suhteliselt madal, aga me ei saa olla lühinägelikud ja loota, et see alati nii jääb.

Teie valdkonnaks saab ka turism, millel praegu just kõige paremini ei lähe. Vene turistide arv on drastiliselt langenud ja Soome turistide oma ka, sellele võib veel alkoholiaktsiisi tõusu tõttu lisa tulla. Mis siin teha annab? Kas majutusteenuste käibemaksusoodustuse kaotamine siin veel omakorda suurt põntsu ei anna?

Praegu on olukord selline, kus aasta alguses vähenes Vene turistide arv 45 protsenti – seal on ostujõud vähenenud. Soome suunal oli langus väike, aga see võib suureneda, sest seal on praegu üsna suur kampaania «Kuluta Soomes», kuna seal ei ole ka majandusel kõige paremad ajad. Praegu on üldiseid arve toetanud see, et Lätist ja Leedust, aga ka teistest Skandinaavia riikidest on tulnud rohkem turiste ja siseturism on kasvanud. Nii et me ei tohi kindlasti teha rumalaid otsuseid ja pärssida seda, mis on.

Leppisime koalitsioonilepet tehes kokku, et panustame miljon eurot veel toetamaks «Puhka Eestis» kampaaniat, aga ma olen päri, et ainult turundusest ei aita, sinna peab taha tulema ka konkurentsivõimeline hind.

Kui me räägime võimalikust käibemaksuerisuse kaotamisest, siis see tähendaks kusagil kaheksat-üheksat protsenti majutusteenuse hinnale otsa. Seda võib vaadata nii ja naa, praegu on keskmine toa hind 32 eurot. Kui see võtta aluseks, siis me räägime kolmeeurosest tõusust ehk 35 peale tõstmisest. Kui üks kord puhkama minna, siis ei ole kõige hullem, aga kui minna perega või tuleb väljastpoolt turist, kes võrdleb hindu Läti-Leeduga, siis muutub konkurentsivõimelisus oluliseks. Euroopa Liidus on vaid kolmes riigis käibemaksumäär majutusteenustele ja üldine käibemaksumäär võrdsed – need on Suurbritannia, Taani ja Sloveenia.

Mina isiklikult ei toeta seda maksuerisuse kaotamist ja ütlesin selle välja ka koalitsiooniläbirääkimistel. Praegu on leppes pandud sõnastus, et «kaalutakse kaotamist», nii et see ei ole esitatud kindlas kõneviisis.

Mina näen seda, et pigem teeme kõik selleks, et turiste tuleks rohkem – siis tuleb ka maksutulu, ja rohkem kui maksuerisuse kaotamisega. Näiteks oleme kokku leppinud, et loome kaasaegse konverentsi- ja messikeskuse. Kui me saaks selle ükskord tehtud, siis see tooks aastas 20 000 lisaturisti, 400 uut töökohta ja 20 miljonit eurot lisatulu ehk sama summa, mis loodetakse praegu käibemaksuerisuse kaotamiselt saada.

Taristuministrina ma juba alustasin sellega. Meil on esimesed läbirääkimised juba Tallinna linna, Tallinna Sadama ja Hard Rockiga peetud. Me jõudsime päris kaugele. Hilissügisel tekkis lisaküsimusi, aga me haarame uuesti härjal sarvist ja kindlasti jätkame sellega. Riik peaks olema valmis sinna panema omaosaluse investeerimistoetuse näol. Täna näeme, et see võiks olla eelkõige linnahalli kordategemise projekt, et saaks korda ka mereääre. Sellepärast on ka Tallinna Sadam huvitatud kaasa lööma. Ideaalis oleks tore see valmis saada Eesti eesistumiseks aastal 2018, aga see on väga optimistlik ajagraafik.

Ettevõtjaid on viimasel aastal väga pahandanud ka maksuameti töö nn tõhustamine, mida ettevõtjad on võtnud märgina riigipoolsest usaldamatusest. Kas maksuamet on liiale läinud või mitte?

Maksuameti tööd ei taha ma hinnata, kuna see ei ole minu haldusalas ja ma ei taha olla ebaõiglane. Kaks suuremat projekti, mille riik on ette võtnud ja mille osas on oldud pahased, on olnud siiski edukad.

Töötajate registri loomine tõi märkimisväärse tööhõive suurenemise Eestis. Teisest küljest on see ka abiks neile ettevõtjatele, kes korralikult makse maksavad. Ausalt makse maksva ettevõtja huvi peaks ju olema, et kõik seda teeksid, sest siis on turg ja konkurents õiglane.

Teine pool on üle tuhandeeuroste arvete deklareerimine, kust on samuti tulnud märkimisväärset lisatulu, mis tähendab, et käibemaksupettusi on vähem. Isegi kui alguses see tekitas paljudes ettevõtjates pahameelt, et nad pidid tegema lisa IT-lahenduse, aga kui see on juba tööle hakanud, siis tekib rutiin.

Oluline on koalitsioonilepingus justiitsministri vastutada jäänud ettevõtjate halduskoormuse vähendamine, et muudetavad ja uued õigusaktid ei oleks ettevõtjatele liiga kulukad täita.

Koalitsioonileppes lubatakse sisse seada ettevõtjate päev – mis see endast veel kujutab?

See on väga oluline lubadus. Minu arvates kipub olema veel liiga palju seda nõukogude ajast pärit suhtumist, et ettevõtja on paha ärimees. Tegelikult on ettevõtja riigi jaoks parem käsi ja ettevõtja tööd peab hakkama rohkem väärtustama. Lõpuks on need ettevõtjad ju meie oma inimesed, kes selle riski võtavad ja loovad töökohti. Ettevõtja võib olla peresõbralik, sotsiaalselt vastutustundlik – ka sinna suunda tahaks liikuda, sest see tasub tagasi nii ettevõttele endale kui ka ühiskonnale.

Aga alustame ettevõtjate päevast. Me veel mõtleme, kuidas me selle ellu kutsume. Üks variant oleks teha seda koos ettevõtlusnädalaga, mis oktoobris niikuinii toimub. See võiks ju lõppeda reedel piduliku ettevõtjate päevaga, kus võiks olla gala, kus EAS annab auhindu üle jne. See on üks mõte, võib-olla on paremaid mõtteid. Aga me tahaks sellega kindlasti juba sel aastal alustada, siin ei ole vaja pikalt oodata.

Kas see saab siis riigipühaks ja saab vaba päeva ikka ka?

(Naerab.) Ettevõtjad saavad vaba päeva, aga kui juhtidel on vaba päev, siis ei pea ka töötajad tööle tulema.

Te hakkate ka elamufondiga tegelema. Kuidas ettevõtlus ja elamufond omavahel seotud on?

Ehitussektor on Eesti SKTs väga oluline, otsene ehitustegevus moodustab SKTst circa seitse protsenti, kinnisvaraarendus circa 11 protsenti. Lisaks annab ehitussektor tööd 60 000 inimesele. Nii et see on ilmselgelt ettevõtlusega seotud.

Kodud puudutavad iga inimest. Eestis ei ole riik endal seni näinud aktiivset rolli, et elamumajandust kuidagi juhtida või kontrollida, välja arvatud Kredexi toetused vanade korterelamute renoveerimiseks. Tulemus on see, et meie elamufond on vananenud. Ma pean väga oluliseks siin riigi rolli suurendada. Üht-teist oleme juba teinud. Näiteks töötasime eelmise aasta lõpuks välja meetme, kus toetame omavalitsusi, et lammutada vanad korterelamud, et linnapilti ilusamaks teha. Meil on olemas meede, et toetada õlikatelde väljavahetamist eramajade omanikele.

Tõsiselt tahan nüüd tööle hakata just nende riiklikult toetatud üüripindadega. Siin on kaks suunda – üks on see, mis puudutab otseselt finantseerimistoetuse andmist maapiirkondades, sest seal kaasaegseid üüripindasid praktiliselt ei ole ja sinna ei ehitata ka, sest turuväärtus on väiksem kui ehitusväärtus. Erasektor ei hakka seda tegema, aga kui rääkida omavalitsusjuhtide või ettevõtjatega maapiirkondades, siis on tööjõudu puudu, ja kui ka leitakse töötaja, siis pole tal kuskil elada ja jäetakse töökoht vastu võtmata.

Toonitan, et riik ise ei läheks kuhugi ehitama. See tuleks ikkagi omavalitsuse soovina, arengu- ja äriplaanina ning see korterelamu peab ennast hiljem ikkagi ise ära tasuma. Linnalises piirkonnas eelkõige, aga ka maal, oleks riigi tugi Kredexi laenukäenduse andmine. Sest me ei näe ka linnalises piirkonnas üürikortermaju sellepärast, et pangad annavad väga lühiajalist laenu kortermajade ehitamiseks, maksimum kümme aastat, ja sellepärast ongi ainult võimalik neid maha müüa, tasuvusaeg rentimisel on aga 20–30 aastat. 

URVE PALO

Sündinud 10. juulil 1972 Haapsalus

Tartu Ülikooli magistrikraad majanduse erialal

2014–2015 majandus- ja taristuminister

2011–2014 riigikogu majanduskomisjoni aseesimees

2009–2011 Viimsi abivallavanem

2007–2009 rahvastikuminister

1997–2007 Saint-Gobain Isover ASi juhataja