Andres Arrak: majandust ei saa käskida

Andres Arrak Foto: Ove Maidla

Lööklaused manifestis muutuvad absurdseks, sest neis pole arvestatud majanduse toimimise põhialuseid, kirjutab majandusteadlane Andres Arrak.

Nii tööandjad kui -võtjad on viimasel ajal hakanud rääkima käskivas kõneviisis ja manifestide teel. Ju on põhjuseks mure ja väike lootusetusetunne Eesti majanduses ja ühiskonnas toimuva pärast. Mis on loomulik, arvestades arenenud riikide ja nendeks püüdlejate ees kiiresti kuhjuvaid eksistentsialistlikke jätkusuutlikkuse probleeme.

Nende adumiseni jõutakse tasapisi. Olen korduvalt öelnud ja kirjutanud, et vananev, end ette võlgu tarbiv ühiskond jõuab varem või hiljem situatsiooni, kus häid lahendusi lihtsalt enam ei ole.

Sümptomaatiline on seejuures, et meie iseenesest tubli ja ettevõtlussõbralik valitsus (peaministri isikus) on enne valimisi asunud sotsiaalselt rõhutute poolele. Mis on iseenesestmõistetav, kuna eesmärk (võimule jääda) pühendab abinõu.

Kui maksumaksjatest vaesema osa tuju lõplikult ära rikkuda, siis hakkavad nad varem või hiljem valima rahvaesindajaid, kes rikkust ümber jagama tõttavad. Näiteks kehtestades astmelise tulumaksu. No ja kui rikkad end veel ka vastikult ülal peavad, sülitades lagipähe igaühele, kel ei ole, siis on sotsiaalne konflikt kerge sündima.

Ent kumbki vaidlev pool unustab ühe olulise tõsiasja, majanduses käskiv kõneviis ei toimi. Majandusseadused toimivad kellegi soovist sõltumata, ja parim, mis teha annab, on neid tundma õppida. Ja selle viimasega paistab kehvasti olevat. Seda nii avalikus kui erasektoris, nii tööandjate kui töövõtjate poole peal.

Buumiaastatel investeeris erasektor kinnisvarasse, tarbijad tormasid SMS-laene võtma, reaalpalk kasvas tootlikkusest kaks korda kiiremini ja riigikogu hääletas majanduse juba sügavas languses olles riigieelarve mahu drastilise suurendamise poolt. Patust pole keegi prii. Kriisid sellepärast tekivadki, et tekib valede majandusotsuste akumulatsioon. Ja viimast on turumajanduses võimatu ära hoida.

Ent tulgem nüüd käimasoleva arutelu juurde. Noppisin töötajate manifestist ja sotsiaaldemokraatide juhi Jüri Pihli ülesastumisest kaks kõige räigemat nõudmist. Esiteks: valitsus peab tagama täishõive (väidetavalt 4% tööpuudust). Teiseks: pensioniiga peab saama ise valida 60 ja 65 aasta vahel. Puudutan lühidalt ka riigiteenistujate palkade küsimust.

Täishõivest

Valitsus ei saa kohustuslikus korras täishõivet kuidagi kindlustada. Valitsusel tuleks selle tagamine hoopis keelata, kuigi see on sama võimatu. Kuidas see «kindlustamine» peaks ettepaneku autorite arvates turumajanduse tingimustes välja nägema?

Eriti arvestades asjaolu, et praegu töötab avalikus sektoris 27% Eestis hõivatutest ja erasektoris vastavalt 73%. Veel 1989. aastal oli see suhe täpselt vastupidine ning vastav üleskutse tundubki kuuluvat toonasesse ajastusse. Praegu on Eestis 128 000 töötut ja 559 000 hõivatut. Kui valitsus kõik töötud avalikus sektoris tööle võtaks, oleks tegemist pretsedenditu, ent mitte võimatu sammuga. Rootsis ja Soomes annab valitsus tööd ligi kolmandikule hõivatutest, USAs samal ajal 15,7 protsendile, Saksamaal ja Hollandis 11 protsendile. Erinevad ühiskonnad on selles suhtes väga erinevad.

Kõigele lisaks olen ma veendunud, et praegu on meil tööpuudus 18% (hiljaaegu 20%) just nimelt selle tõttu, et ta mõned aastad tagasi oli vaid 4%. 2008. aasta teises kvartalis oli Eestis vaid 27 300 töötut. Ei ole päris kindel, kumb tööpuuduse määr on halvem, kas neli või kakskümmend.

Ülekuumenenud majandus ja tööturg on vähemalt sama halvad kui alajahtunud majandus ja liigsuur tööpuudus. Miks? Aga sel põhjusel, et headel aegadel nihkuvad raha ja inimesed valedesse kohtadesse, ja mida paremad on ajad, seda kiiremini. 2008. aastal 73 000 eesti meest (ja naist) ehitas, suur osa oli selleks kooli pooleli jätnud. 2007. aastal oli ehituses hõivatuid 12,5%, mis oli üle kahe korra rohkem kui 1996. aastal. Praeguseks 40 000 neist enam ei ehita.

Ülekuumenenud tööturg ehk töökäte puudus tekitab lisaks valele hõive struktuurile ka töövõtjatepoolse terrori tööandjate suhtes stiilis «kui sa mul iga aasta palka 15% ei tõsta, siis ma lähen kohe Soome ehitama». Tõde on ka see, et majanduslikus augus olles on jõuvahekord teine ja töövõtjatel omakorda võimalus loputada katseajaga ja minimaalpalgaga töötajaid. Mõlemal poolel on nappinud arusaamist lojaalse töötajaskonna (loe: meeskonna) loomise olulisusest ettevõttes.

Täiesti arutult väljus kontrolli alt palgatõus eriti võrreldes tootlikkusega, seda alates 2006. aasta esimesest kvartalist. 2007. aasta teises kvartalis kasvas reaalpalk (s.o ilma inflatsioonita) koguni 14,2%, tootlikkus aga 6%. See on absoluutselt igasuguse majandusliku loogika vastu, mõelgu alamakstud töövõtjad, mida tahes. Keskmine brutopalk tõusis 2008. aasta teises kvartalis rekordkõrgusele,

13 306 kroonini kuus, keskmine tööjõukulu töötaja kohta oli (koos maksudega) 17 915 krooni. 2009. aasta kolmandaks kvartaliks olid vastavad näitajad langenud tasemele 11 770 ja 16 018 krooni. Langus vastavalt 11,5% ja 10,6%. Kriisid ongi selleks head, et õhk lastakse välja nii hindadest, kasumitest kui ka palkadest.

Vahepeal ligi 140 000 peale kasvanud töötute hulk annab tunnistust, et Eesti majanduse struktuur oli liikunud väga vales suunas. Tsükli põhjas vabaneb tööjõud eilsetest ettevõtetest ja majandusharudest ning nihkub homsetesse. 2009. aastal sai Eesti lahti 28%st oma töötlevast tööstusest (Soome 21,4%st ja Rootsi 19,2%st). Praeguseks on töötlev tööstus kasvanud aastatagusega võrreldes kolmandiku. See annab tunnistust, et Eesti ettevõtja on nutikas ja majandus tervikuna paindlik.

Selge on aga ka, et vähemalt esialgu liigub majandus ülesmäge vähema tööjõuga. Tootlikkuse kasvu seisukohalt on see hädavajalik. Ainuüksi sellest aspektist lähtudes on töötajate manifesti üleskutse enesehävituslik.

Pensionist ja pensionieast

Olen viimastel aastatel sel teemal palju sõna võtnud ja millegi uuega arvatavasti üllatada ei suuda. Olgu mõningad asjad siiski üle rõhutatud. Keskmine ameerika naine läks sajandivahetusel pensionile 64,2-aastaselt (mees 65,1), keskmine itaalia naine aga 58,4-aastaselt (mees 59,3).

Kui siia lisada, et 20–54-aastastest itaallannadest oli tööga hõivatud 55% (ameeriklannadest 77%) ning et itaallanna sünnitas 2000–2005 keskmiselt 1,2 last ja ameeriklanna 2,1, siis hakkavad pusletükid oma kohtadele asetuma. Enda seebiks keetmiseks kasutavad eri riigid ja rahvad väga erinevaid mooduseid, aga laste tegemata jätmine ja vara pensionile minek on üks kindlamaid mooduseid.

Selleks et säilitada olemasolev tööjõu-elanikkonna suhe, peab aastaks 2050 pensioniiga tõusma Jaapanis 12, Koreas 11, Itaalias ja Hispaanias 10, Saksamaal üheksa ja Prantsusmaal kuus aastat. Inglismaal ja USAs piisaks kolmeaastasest tõusust. Mudel 25 aastat koolis, 40 aastat tööl ja siis veel 20 aastat pensionil ei toimi enam, eriti kui lapsed tegemata. Itaalias tõsteti hiljuti pensioniiga kolme aasta võrra. Prantsusmaal on käivitunud emotsionaalne arutelu, kas ei peaks tõstma pensioniiga, mis praegu on 60 aastat.

Probleem on selles, et praegused (lääneriikides helded) sotsiaalsüsteemid pärinevad ajastust, kui ühe pensionäri kohta oli neli töötegijat ja maksumaksjat. Nüüd aga juba alla kahe ning varsti ähvardab näiteks Itaaliat suhe: üks pensionär ja üks hõivatu. Sellest tulenev finantsiline surve on asetanud riigid väga tugeva surve alla, eriti need, kel erapensionifonde üldse ei ole (näiteks Prantsusmaa).

Iga suurem finantskriis kahandab aga ka nende väärtust. Mina olin seitse aastat teise sambasse maksnud. Kui kontrollima läksin, oli nominaalne summa veidi väiksem kui sissemakstud. Inflatsiooni arvestades olin aga kolmandikust oma maksetest ilma jäänud.

Vananev ühiskond ei ole jätkusuutlik. See on karm reaalsus ja häid lahendusi lihtsalt ei ole. Pensioniea tõstmine ei ole kellegi poliitilise eelistuse küsimus, vaid majanduslik paratamatus. Meil on tänase seisuga 393 897 pensionäri, sealhulgas 295 416 vanaduspensionäri. Reaalseid töötegijaid on 559 000. Edasi võib juba igaüks ise edasi arvutada.

Avaliku sektori palgad

Lõpuks lühidalt rahandusministri algatusest külmutada aastaks kõrgete riigiametnike palgad. Miks vaid kõrgete ametnike? Buumiaastatel prassis avalik sektor koos erasektoriga ja isegi ennaktempos. Kahel sektoril on kõige muu juures üks oluline vahe.

Kui erasektor teeb valesid majanduslikke otsuseid, siis on karistus karm ja vahetu. Kui tootsin ikka lao punaseid botikuid täis, aga sel hooajal on moes sinised, lähengi pankrotti. Kes aga maksab kinni avaliku sektori, riigiteenistujate valed otsused. Igatahes mitte nemad ise. Kahtlustan, et selles teadmises on seal ka valed otsused kergemad tekkima. Samal ajal võiks (eriti kõrgetelt) riigiametnikelt eeldada suuremat sotsiaalset vastutust kui ettevõtjatelt.

Tartu Ülikooli esimese kursuse filoloog teadis 2008. aasta detsembris kindlasti, et Eesti on juba sisenenud majanduskriisi. Miskipärast ei teadnud seda toonane riigikogu, kes 2009. aasta eelarvet hääletades kirjutas sinna silmagi pilgutamata sisse 20-protsendilise kasvu. Rääkimata buumiaastatel avaliku sektori palkadega toimunust. Me saime imekombel küll eelarve tasakaalu, aga vägisi meenutab see venelaste ütlust – ise loome endale raskusi, et neid siis kangelaslikult ületada. 20 miljardit krooni ju riigikogulaste pensionist kinni ei pea. Või äkki prooviks?

Seega üleskutse (mitte manifesti vormis) rahandusministrile. Avalikus sektoris töötajate vastutamatuse tõttu peaks nende palgad mingi koefitsiendi võrra olema madalamad niikuinii võrreldes erasektori omadega. Lisaks soovitan neid palku kinni hoida vähemalt ülejärgmise majandustsükli tõusuni.