Lehman Brothersi pangakrahhi 10 õppetundi

Lehman Brothers. Foto: David Goldman/NYT

Lehman Brothersil on kaks lugu. Sisserändajate pere, keda Ameerikas ulmeline edu saatis. Ning poisid Wall Streetilt, kes kõik maha mängisid.

Kurb saaga, kust pärinevad ka 10 alljärgnevat tarkusetera:

1. Olgu sul alati varuväljapääs. Vennad Lehmanid tulid USAsse Baierist, 1840. aastatel. Alustuseks kauplesid nad lõunaosariikide tänavail tarbekaupadega, hiljem said neist Alabamas puuvillamaaklerid. Ameerika kodusõja lähenedes liikusid nad põhja suunas ning rajasid New Yorgis oma panga. 2008. aasta septembris polnud Lehmani viimasel juhil Dick Fuldil aga kuhugi minna. Tuli istuda ja häving ära oodata.

2. Ole seltskonnas sees. Vendade Lehmanite nõu kuulasid presidendid alates Teddy Rooseveltist kuni Richard Nixonini. Kui võlakirjakauplejad nagu Fuld 1980. aastail asja oma kätte haarasid, läksid sellised sidemed kaduma. Neid mehi huvitasid kiired tehingud, mitte suhted – mille ülesehitamine võtab aega. Goldman Sachs näiteks on suhteid valitsusega juba 1930. aastatest alates kalliks pidanud. Kui Bushi valitsuse rahandusminister ja endine Goldmani juht Hank Paulson pärast 2008. aasta krahhi abiraha välja jagas, sai tema vana firma priske pataka. Lehman Brothers jooksis aga peaga vastu seina.

3. Herbert Lehman poleks sellist asja iial juhtuda lasknud. Ta polnud vaid tööstur ja pankur, vaid ühtlasi ka New Yorgi kuberner, kes koos Franklin D. Rooseveltiga 1930. aastatel New Deali nime all tuntud uued majandusprogrammid kokku pani. Lehman uskus, et 1929. aasta krahh arenes Suureks Depressiooniks justnimelt pankade kokkuvarisemise tõttu. Ta ei oleks mingil juhul lasknud oma perekonnapangal ja teistel põhja minna, vaid oleks nad päästnud ja ranged reeglid maksma pannud.

4. Investeeri pikas perspektiivis. Lehman Brothers rahastas suurt osa 20. sajandi Ameerikast: Pan American Airwaysi, Philip Morrist, Hertz Corporationit. Nende abistavat kätt said tunda Ameerika jaekaubanduse pioneerid Sears and Roebuck, Woolworths ja Macy's. Mis Hollywoodi puutub, siis laekus Lehmanitelt raha näiteks filmi «Tuulest viidud» tarvis. Aastaid hiljem, kui pank langes ahnete kiirustajate kätte, et jäänud sellest kõigest muidugi midagi järele.

5. «Ahnitsemine ja krabamine kaugele ei kanna.» Need sõnad ütles Herbert Lehman aastal 1957 New Yorgi senaatorina, just veidi enne pensionile minekut. Teemaks olid suure äriga seonduvad ohud. Elaks mees täna ja näeks oma silmadega valitsevat boonustekultuuri, poleks tal ilmselt lihtsalt sõnu.

6. Kuula vanemaid inimesi. Pete Peterson, kes juhtis Lehman Brothersit 10 aastat (kuni aastani 1984) oli muuhulgas Nixoni valitsuses kaubandusminister, tuntud kui osav läbirääkija, kes unistas tugevamatest sidemetest Euroopa ja Jaapaniga. Maaklerite meelest oli Pete üks vana tüütu jutupaunik ning välja ta visati. Hetk hiljem langes pank American Expressi kontrolli alla, tervelt kümneks aastaks. Peterson ise aga asutas investeerimisfirma nimega Blackstone ja sai miljardäriks. Täna on mehel turjal üle 80 eluaasta ja ta pajatab meile sellest, kuivõrd ebamoraalne on maksusoodustustega temasuguseid «pakse kasse» toetada.

7. Tegele ka teiste asjadega. Tänased investeerimispankurid töötavad 15 tundi päevas ja teevad kõva raha, aga ei tea peale investeerimispanganduse maailmast suurt midagi. Robert «Bobbie» Lehmanit, kes surmani välja – aastal 1969 – pangas vanempartneriks oli, tunti kogu elu kui suurt kunstiarmastajat, tema kollektsioon on üks Ameerika ilusamaid. Täna võtab tema kunstikogu enda alla terve tiiva New Yorgi Metropolitani muuseumis. Fuld andis just enne Lehman Brothersi kokkuvarisemist Kaasaegse Kunsti Muuseumile raha ühe toa tarvis, kuhu panna Rhotko ja teiste pilte. Aga, nagu ta ise tookord tunnistas, oli see rohkem tema abikaasa Kathy idee. Monument kasutamata võimalustele, võiks tuba nimetada.

8. Ära usalda matemaatikat. Bobbie Lehman avastas sellised ettevõtjad nagu Pan Americani Juan Trippe’i ja Litton Industriesi Charles Thorntoni. Ta ütles, et tema investeerimisfilosoofia on lihtne: «Panusta inimesele.» Dick Fuld panustas valemitele, eriti just algebrale, ning ütles, et müstilised riskantsete hüpoteekidega tagatud finantsinstrumendid ei vea iial alt.

9. Too tagasi valgustatud valitsejad. Lehman Brothersi tipphetkedel 1950. aastail peeti riigisektori ja eraettevõtluse partnerlust enesestmõistetavaks. Need olid jõukad Eisenhoweri ajad. Kui Lehman Brothers suri, oli erasektor regulaatorid ammu üle parda visanud. Väites, et saab ise hakkama. Ei saanud.

10. Ära müü rämpsu. Preaegu teevad kapitalistid raha, panustades läbikukkumise ja mitte edu peale. Nagu Financial Times möödunud nädalal kirjutas, toovad riskifondide juhid George Soros ja John Paulson rohkem raha sisse kui Boeing. Need mehed ei oleks kaugeltki nii rikkad, kui nad poleks panustanud ülalmainitud lennukate finantsinstrumentide läbikukkumisele. Vana hea Lehman Brothers tegeles tegelike väärtuste ja reaalse rahaga. Kaasaegne kadunuke kulutas surmaeelsed aastad rämpsu parseldamiseks.

Autor on FT ajakirjanik, tema sulest ilmus hiljuti raamat «The Last of the Imperious Rich: Lehman Brothers 1844-2008» (Portfolio/Penguin)

Copyright The Financial Times Limited 2010.