Kuidas koguda ja hooldada portselani?

Viimsi Rannarahva muuseumis näitab laupäevasel portselanilaadal oma rikkalikku portselanikollektsiooni ka tallinlanna Epp Eelmaa. Postimehe palvel nõustus ta oma kogust rääkima ning tutvustama võtteid väärikate lauanõude hooldamiseks.

Kuidas alustasite portselani kogumist?

 Lapsepõlvekodu oli pigem askeetlik, liigseid asju ei olnud. Kogusin kommipabereid, mida pole ühtegi pole alles, ja ilusaid pudeleid, mille vormi paremaks väljatulekuks sildid sai maha leotatud. Klaas meeldib mulle praegugi, eks ole Eesti klaasi tootmise ajalugugi aukartust äratav. Tädi vitriinkapist mäletan Muhu männa dekoori, ent seda, kes oli Langebraun, ma toona muidugi ei teadnud. Abikaasa peres hinnati ilu ja harmooniat, nii võib kogumishobi alguseks pidada 1990ndaid.  Kodu sisseseadmine sajanditevanuses majas andis kindlasti harrastusele hoogu. Mäletan, et koos elutoa lühtriga sai Viru tänava komisjonipoest ostetud kaks rohkem kui poolemeetrist Kuznetsovi vaagnat – laiem liha, kitsam kala serveerimiseks. See vist oligi minu esimene tõsisem «hange», mäletan isegi hinda – vaagnad maksid kokku 50 rubla. Reljeefide ja/või kitsa ääretriibuga valged, aga eriti elevandiluu tooni nõud on olnud lemmikuiks aastaid – elegantne reljeef rõhutab kvaliteetportselani tekstuuri, samas on nõu tagasihoidlik värvus toitude kirevust mahendavaks taustaks.

Kui suur teie kogu on ja millised on selle kõige erilisemad eksemplarid?

Sõna «kogu» seondub mul millegipärast nipsasjadega, mis samas võivad olla väga hinnalised nagu nt portselankujukesed (jätavad täiesti külmaks). Sakslastel on sõna «vitriiniportselan» igapäevakäibes ehk siis harva kasutatavad, tavaliselt vitriinis seisvad esemed. Enamus minu portselanist on kasutuses, ka paljud igapäevanõud on üsna eakad. Võtan neid kapist vastavalt tujule, toidule, seltskonna suurusele, miksin erinevaid sarju ja ajajärke. On vanad lemmikud ja uued tulijad – kui olen midagi uut soetanud või erilist kätte saanud, siis mingi aeg on see raudselt kõige tihedamini kasutuses ning parimal vaadeldaval positsioonil. Töölaua taga istudes jäävad selja taha raamatud, aga nõuderiiulil seisvatel esemetel puhkan silmi - vahetan sealseid esemeid aeg.ajalt, et oleks ikka vaheldust.

Vormidest ja dekooridest meeldivad mulle väga 1930. aastad. Hetkel on kõige südamelähedasemaks kallilt abikaasalt kingituseks saadud roosa õie ja küpsetes värvides lehtede dekooriga leivalaud, millele õnnestus juurde hankida sama sarja piimakann ning lõunaserviis sarjast «Iris». Leiva- ehk lõikelaud «1946» on ajast, kui tooteid ja dekoore eristati pigem numbrite, mitte sarja nimetustega. Arvasin, et see on Kuznetsov, aga koos kannuga sain teada ka tootja: Villeroy & Bochi Dresdeni tehas (1856–1946). 

Imelise reljeefi ja juugendliku dekooriga «Irise» peaaegu täiusliku komplekti olen esemete haaval kokku kogunud. Seda toodeti Saksamaal Wallerfangenis asunud tehases (1790–1931). Kirjandusele tuginedes isegi neljas erinevas värvitoonis, aga siiani olen tuttav vaid ühega, nii et avastamisrõõmu peaks jätkuma. Eestlastele on rohkem tuttav veidi tumedama ja jõulisema dekooriga «Iris», mida Kuznetsov tootis Villeroy & Bochilt ostetud litsentsi alusel.

Kuidas see hobi teie elu muutnud on?

Investeerin hobisse päris palju resursse, sh aega. Kõigepealt on vaja uurida, kus sind huvitavad esemeid ja sarju võiks olla, tuleb märke ja ajalugu uurida jne. Internetis tuhnimine ja lugemine-uurimine on ajamahukas, aga samas ka põnev ja jätkuvalt hariv. Kõige rohkem olen ostnud Ebay'st; vahelduva eduga jälgin ka Skandinaavia oksjonikeskkondi, mille hinnatase võib nt võrreldes Eesti antiigipoodidega olla täiesti mõistlik. Oma silm on kuningas – kus iganes viibin, ikka üritan antiigipoode ja tänavaturge «kammida», ka nii on kogu täienenud, kogemusest rääkimata. Alguses olin kaootilisem ja vähem valiv, nüüdseks olen aru saanud, et iga meeldiv ese ei pea just minu valduses olema; suudan kergemalt loobuda ja «oma asja» oodata.

Kuidas tuleks portselaniga ümber käia, milliseid vanu esemeid ja kuidas tuleks säilitada?

Kui portselannõude käsitsi pesemine tundub koormav, pole minu arvates mõtet vanu esemeid soetada. Väga kurb on vaadata masinpesu ja pesukeemiaga rikutud kauneid vanu esemeid, sest juurde neid ju enam ei tehta.Ettevaatlikku suhtumist eeldavad krakleelised (nn. ämblikuvõrguga kaetud) nõud, sh glasuurialuse dekooriga esemed, mis tervena kannatavad masinpesu, sügavkülma jne. Peedis, mustikates, soja-,   balsamicokastmes jne sisalduvad värvipigmendid tungivad läbi glasuuripragude ja imbuvad toote alusmaterjali ning seda on pea võimatu eemaldada. Kodukeemiaga saab kiirel reageerimisel olukorda veidi leevendada, misjärel on vajalik põhjalik loputamine.

Kaunid nõud on aga minu sõbrad ja mulle meeldib neid ka käsitsi pesta! Teen seda alati kohe pärast kasutamist, ei leota, kasutan minimaalsel hulgal leebet pesuvahendit, loputan hoolikalt ja kuivatan kohe pehme, naturaalsest kiust rätikuga.

Kuidas soovitad portselani kodumajapidamises hoida ja eksponeerida?

Köögis on mul portselani nii kinnises kapis, avariiulitel kui ka nõuderestil - näiteks igapäevaselt kasutuses olevad lemmikesemed. Glasuuripealse dekoori või käsimaaliga nõusid virnastades panen vahele majapidamispaberi. Ilusaid asju ei peaks kappi peitma, neid peaks ikka ka nautima, eelkõige sina ise! Kaunis ja hinnaline «Iris» on mul töötoa riiulis igapäevaselt silme ees, aga ka kasutuses. Üks sari kappi, teine riiulisse! Aeg soosib ka erinevate sarjade,värvide ning ajastute miksimist. Kui on võimalik veidi suurem kapi- või lauapind lagedana hoida, võib sinna panna üksiku suurema eseme – ühkes üksinduses eksponeerituna võib ka vana tuttav ootamatult värskelt mõjuda.  Tähelepanelikult vaatajale peegeldavad kaunid vanad esemed ajaloo kulgu, möödaniku kunsti- ja käsitööoskusi ja ehk isegi tegijate head energiat.