Hea lektor taandab end näitlejast režissööriks

Taimi Elenurm Foto: Silja Kaigu

Kuidas minna kindla ja julge tundega auditooriumi ette, kui esinemisärevus on hinges ja kogemustki veel napib? Nõu annab tööpsühholoog ja lektor Taimi Elenurm.

Kuidas vähendada esinemise eel tekkida võivat ärevust?

Tegin mõni aasta tagasi enda jaoks olulise avastuse, mille olen seadnud motoks: «See, mida ja kuidas sa räägid, on tunduvalt olulisem kui sina ise.» Minu ärevust on aidanud vähendada enesekesksuse asemel (Kuidas mul täna loeng välja tuleb? Kas suudan esineda ja hea tagasiside saada?) tekstile ja teemale keskendumine (Kuidas teksti arusaadavalt liigendada? Kuidas korrata olulist nii, et igal kuulajal tekiks oma seosed?).

Mis nippidega panna auditoorium ennast kuulama?

Hea esinemise puhul on õigel kohal kolm olulist komponenti: selge loogika, heatahtlik märkamine ning auditooriumi arvestav tempo ja rütm.
Selge loogika on seotud kuulajate jaoks äratuntava struktuuriga, mis sisaldab ühe mõtte ülekasvamist teiseks koos korduste ja kokkuvõtetega, mis aitavad kuuldut ja läbimõeldut meelde jätta ja seoseid luua.

Heatahtlik märkamine tähendab auditooriumi iga liikme tunnustamist selle eest, et ta teemale oma aega on pühendamas. Ning tema elukogemuste ja arusaamiste pinnalt tekkivate mõtteseoste ja märkuste väärtustamist, millised need ka iganes poleks. See tähendab küsimuste esitamist ja neile antavate vastuste tunnustamist ning seostamist teemaga. See tähendab ka rõõmsat ja positiivsest emotsionaalsust: mul on hea meel, et sina siin ja mina lektorina tunneme huvi sama teema vastu ja tahame koos selle üle mõtteid vahetada.

Hea tempo ja mõnusa rütmiga esinemises vahelduvad üksikud olulised ehk peamised mõtted taustatekstiga nõnda, et kuulajatele jääb aega järele mõelda. See tähendab, et mõlemad pooled naudivad jutu voogamist, nii et aeg lausa lendab käest.

Esineja taandub, kui tekst kuulajatele arusaadavaks ja oluliseks muutub. Olen ikka ja jälle eeskujuks seadnud ja imetlenud muinasjuttude teksti ilusat voogamist – proloog, mõttearendus, kulminatsioon ja kokkuvõte.

Mida teha, kui mõni kuulaja tukastab, näitab välja igavuse märke või tundub irooniline?

Tukastamine on minu jaoks loomulik eluavaldus, mis pole alati lektoriga seotud. Igavlemine on tõsisem probleem. Olen seadnud põhimõtteks oma esinemised nii üles ehitada, et lektorina taanduksin näitleja rollist režissööriks. Esineda ja särada peab saama loengus osaleja!

Minu asi on jääda märkamatuks ja korraldada tegevused nii, et osalejad ise oleks tegelased oma mõtete ja arvamuste näitelaval. Peamiseks küsimuseks on see, kuidas loenguid, seminare ja rühmatöid nii üles ehitada, et osalejate endanäitamine ja nende endi mõtete esiletulek neile avastusi ja elamusi kaasa tooks.

Osalejad ei tukasta ega igavle, kui nad saavad olla näitlejad iseenda sisemaailmas, mis on kontaktis teiste samasuguste maailmadega.

Iroonia vastu olen end kaitsnud taandumisega – ju ei ole täna see päev, kus meie mõttemaailmadel on antud kohtuda. Ikkagi olen püüdnud olukorrast otsida välja mõne kasuliku terakese. Kreedoks on ikka – püüa jääda heatahtlikuks ka siis, kui teine on ilmselt pahatahtlik …

Kas on mingid vahepalad, mida auditoorium võib valesti mõista? Näiteks, kas tasub tõsiteadlaste huvi püüda anekdootide pikkimisega loengusse?

Näidete ja lugudega on nagu teadmistega – need peaks õiges tempos vahelduma, neid ei tohiks olla palju ja need peaks olema asjakohased. Nagu ka vürtse või soola ei tohi toidus olla palju – need peaks olema lisatud õigel ajal ja õiges koguses.

Olen muutunud ettevaatlikuks anekdootide ja eluliste juhtumite esitamisega. Minu jaoks, võib-olla isikliku esinemisstiili tõttu, on kaalukamad ja kohasemad näited heast ilukirjandusest ja filmidest. Eelistan võimaluse korral uurimusi, näiteks psühholoogiliste katsete kokkuvõtteid.

Kas esinemisoskust annab õppida või on see kaasasündinud?

Harjutamine-eksimine ja siis ikka uuesti proovimine on ainukesed võimalused midagi ära õppida. Nii teksti loogiline ülesehitamine kui ka iga osaleja heatahtlik märkamine, rääkimata minu jaoks kõige raskemast – tempo vaheldamisest – tulevad ajaga.

Kas teil endal on esinemisel äpardusi juhtunud? Mida teisiti tehes oleks saanud neid vältida?

Minu suurim eksimus on konspekti süvenemine ja selle ettekandmine, mida teen väsinuna või kui ma ei saa auditooriumiga kontakti. Välja on aidanud see, kui annan sõna auditooriumile – esitan küsimuse või palun teha rühmatöö või arutelu. Siis suudame mõlemad – nii mina kui ka osalejad – uuesti teemale pühenduda.

Ka emotsionaalsuse ja naljadega olen üle pakkunud. Tean, et naljadega tuleb olla ettevaatlik, sest huumoritaju on erinev.

Usun, et jään head esinemist oma töökarjääri lõpuni ikka uuesti ümber õppima. Iga esinemise järel olen teinud kokkuvõtte sellest, mida on olnud auditooriumilt õppida. Parimad esinemisõpetajad on osalejad ise.

Mismoodi peaks end esinemiseks riidesse panema?

Teemakeskse häälestuse korral pole riietus oluline. Olen näinud hämmastavalt säravat lektoripaari Erle Nõmme – Reet Valgmaad, kes tulid auditooriumi ette äärmiselt tagasihoidlikus ja mittemidagiütlevas riietuses, nagu matkale. Koolitus kujuneski nende juhitud põnevaks rännakuks.
Teisalt on olukordi, kus lektor võiks olla isikupärane. Midagi pole parata, iga esineja on nagu üksiknäitleja laval. Riietus ei tohi domineerida, kuid kergemate ja vabamate teemade puhul võiks see olla kiiksuga.