/nginx/o/2010/09/16/433791t1h1b9f.jpg)
Eestis on kõik võimalused ja tingimused kas juba olemas või valguskiirusel arenemas ja täienemas, et kujundada Eestist konverentsiturismi meka põhjalas, aga tihti takerduvad head plaanid ja nende elluviimine viitsimatuse või uute ideede pelguse taha, sain ma seda lehte koostades targemaks, kirjutab Rain Uusen Postimehe konverentsieris.
Konverentsidega puutub vähemalt korra oma elus kokku iga inimene – kas siis ise osalejana Eestis või mõnes meie jaoks eksootilisemas sihtpunktis, esinejana või hoopis korraldajana. Lehes jagame ekspertide abil väärtuslikke nõuandeid kõiki neid rolle silmas pidades.
Jah, me teame, et Eestis ei ole (veel?) olemas suuri konverentsikeskusi või -linnakuid, mis kümneid tuhandeid delegaate suudaks vastu võtta, majutada ja tipptasemel nii sisult kui ka vormilt ära teenindada. Jah, me teame, et lennuühendused Tallinna või Tartusse on kesised ja kõikuva iseloomuga. Jah, me teame sedagi, et Eestis ei paista 360 päeva aastas päike. Aga kas see siiski peab meisse sütitama negativismi – ah, kes see ikka siia tulla tahab?
Konverentsikorraldajad, suured ja väikesed, teavad ja näevad, et huvi Eesti kui sihtpunkti vastu on olemas ja näitab tõusu ning muu selle ümber on vaid väljakutsetele vastu astumise küsimus, lihtne pealehakkamine.
Võib-olla on Eesti konverentsituristile just see sihtpunkt, kust leiab kvaliteetse sisuga, hästi planeeritud ja privaatsema seltskonnaga teemakonverentse, mille korralduses tuginetakse meie hästi arenenud arusaamadele infotehnoloogiast ning meie kompaktsusele?
Võib-olla saab Eesti kui konverentsiturismi sihtriigi puhul müüa just huvitavaid, lausa kreisisid ideid, kuidas mees- ja naiskondi, oma ala asjatundjaid ja kuiviku-imagoga eksperte lähendada, ühtmoodi mõtlema ja kogema panna, et nii väiksemas ringis suurtest konverentsidest ka suuremaid tegusid teha?
Võib-olla ongi Eesti kui konverentsimaa hüüdlauseks «Conferences You have never experienced before!» – meil on kaunid linnad, super-super loodus otse linnade külje all ja vahemaad suhteliselt lihtsalt läbitavad, tehnoloogilisest võimekusest rääkimata.
Kas Eesti konverentsiturismi vindumine on tõesti põhjustatud vaid ehituslikest nüanssidest – tuleks vaid keegi, kes suure ja uhke saal-linnaku ehitaks, küll siis hakkavad teadurid idast ja läänest saabuma? Või on need konverentsilinnakud ehitamata jäänud hoopis seetõttu, et puudub usk, kas keegi neid siis ka rahva, raha ja rahvusvaheliste ideedega täita suudaks?
Eestisse on loodud konverentsibüroo, et rõhutada ja julgustada omavahelise koostöö, ühiste plaanide tegemise tähtsust ja koondada jaksu nende realiseerimiseks. Eestist on Skype, mis võiks olla telekonverentside üks standardeid, et muuta ka paarisajaliikmelised konverentsid suurteks, rahvusvahelisteks ja mõjukateks – oma mõõtmetelt ülemaailmseteks.
Ainus, mis Eestis puudu tundub olevat, on julgus oma võimalusi ja eeldusi ära kasutada ning tööle rakendada. Puudu on eneseusust ja pealehakkamisest – kui me rahvusvaheliste standarditega võistelda ei jõua, pakume endi omi, veelgi paremaid, uudseid ja huvitavamaid.
Nii avastame peagi, et meil on kordaminekuid, tuntust ja konverentsituriste nagu muda (mida ehk võiks ka ära kasutada?).
Nii tekivad kauaoodatud suured konverentsikeskused sujuvalt, loomulikku rada pidi niikuinii, täitudes ka rahva, raha ja rahvusvaheliste ideedega. Niikuinii.