Jüri Laurson: riiklik kontroll võrgutasudele

Jüri Laurson Foto: Margus Ansu

Eesti Energia tarbija läbipaistev elektriarve koosneb lahtikirjutatult elektrienergia ja võrguteenuse hindadest ja paljudest teistest tasudest.

 Võrguteenuse hind sisaldab elektri transpordi kulusid elektrijaamast tarbimiskohani. Hinna sisse on arvestatud ka alajaamade ning elektriliinide kasutamise ja korrashoiu kulud. Paljudes hinnapakettides ületavad juba praegu võrguteenuse hinnad elektrihinda.

Viimasel ajal on Jaotusvõrk ähvardanud elektrivarustuse töökindluse parandamiseks võrguteenuse hinda tõsta. Eesti Energia suurt kasumit arvestades peaks aga hinda hoopis langetama. See suurendaks müügimahtu, mis avaks tee raha juurdevooluks.

Ühtlasi oleks see ergutav süst masust ärkavale Eesti majandusele. Võrguteenuse hinna kujundamisel on Eesti Energia spetsialistid kindlasti arvestanud, et sellest rahast jaguks elektrivõrgu hoolduseks ja remondiks ning jääks üle ka investeeringuteks.

Kuna Eesti Energia AS on riigiettevõte, siis on igal tarbijal ka õigus teada, kuhu kulutatakse praegune kõrge võrguteenuse tasu, kui elektrivõrkude hoolduse ja remondiga peaaegu ei tegelda.

Võrguteenuse hinna taotluse põhjendust, selle reaalsusele vastavust kontrollib ja kooskõlastab konkurentsiamet. Tänavu augustis esitatud Eesti Energia võrgutasude taotluse jättis konkurentsiamet õigustatult kooskõlastamata.

Pole vaja põhjendust uuridagi, kuna on näha, et Eesti Energia juhtkonna tegevusetuse tõttu on paljud elektriliinid ja alajaamad jäetud aastaid hooldamata ja elektriliinide all raietööd tegemata, kuigi elektritariifides selleks ette nähtud võrguteenuse tasu on tarbijad maksnud.

Juhul kui raietöid tehaksegi, jäetakse puhastatud alale järele kõrged teravad tüvepiigid, mistõttu ala muutub raskesti läbipääsetavaks, koguni surmarajaks nii loomadele kui ka inimestele, kes võivad nende orkide otsa kukkuda.

Jaotusvõrgu ebaefektiivne töökorraldus ja vajalike töödega venitamine on viinud selleni, et isegi lihtsate teenustööde tasud on tõusnud mõistusevastaselt kõrgeks.

Kasumijahi ja kokkuhoiu eesmärgil on Eesti Energias toimunud juba aastaid elektripersonali suur koondamine, mille tagajärjel on aastatega kuhjunud töid nii palju, et praegusest võrguteenustasust vist ei jagu enam tegemata tööde tegemiseks.

Tekkinud olukorrast võib järeldada, et Eesti Energia elektriseadmete hoolduse ja tegevuse üle puudub riiklik järelevalve, sest vastasel korral ei saaks niisugust korralagedust tekkida.

Juhtimise pealinnakeskseks muutumise tõttu on maapiirkondadest elektrispetsialistide töökohad kadunud. Kliendi suhtlemine Eesti Energia Jaotusvõrguga on muutunud olematuks. Tundub, et Eesti Energia on väljaspool Tallinna elavatele tarbijatele selja pööranud.

Ennekuulmatu on, et rahasaamise eesmärgil on isegi Eesti Energia elektririkkest teatamine lühinumbrile 1343 tasuline. Tegelikult peaks võrgurikkest teatajale peale maksma, kuna teataja on missioonitundest rikkest teatades raisanud oma aega ja raha.

Siinjuures paneb jahmatama Eesti Energia ASi pressiesindaja Marina Bachmanni selgitus, et 800ga algavale tasuta numbrile üleminek on kliendile problemaatiline, kuna numbrivahetus tekitaks palju probleeme pika numbri valimisel. Arvan, et 21. sajandil oskavad tarbijad kindlasti telefonis valida ka seitsmekohalist tasuta rikkenumbrit ja selleks pole vaja võrgutasu tõsta.

Võrgutasude õigel kulutamisel ei oleks 8. augusti tormi ajal jäänud elektrita 3600 alajaama ja üle 44 000 kliendi.

Sõltuvalt rikke ulatusest kestab rikke likvideerimine tavaliselt mitu päeva, sageli üle kuu. Ja see kõik toimub rahuajal.