Kas ka Eestis võiks kildagaasi kaevandama hakata?

PKN Orlen kildagaasi tootmine Poolas. Foto: SCANPIX

Sarnaselt muule maailmale on Eestis viimasel ajal räägitud frakkimise abil kildagaasi ammutamisest ning ERR Novaator vahendab teadlaste, arendajate ja keskkonnakaitsjate nägemusi selle kahjust ja kasust.

Tartu ülikooli rakendusgeoloogia teaduri Marko Kohvi korraldatud frakkimise teemalisel kollokviumil räägiti, et kõige rohkem seostub frakkimisega kildagaas – gaas, mis on seotud kivimisse. Tavapuurimisega seda kätte ei saa, mistõttu tuleb kivi lõhestada, et gaas välja jõuaks.

Frakkimist teadlase perspektiivist analüüsiv tudeng tõstis esile argumendid, mis veenavad ettevõtmise headuses. Nii selgub, et gaas on väga puhas kütus ja tema põlemine tekitab vähem kasvuhoonegaase. Tänapäevased vahendid võimaldavad veeldatud gaasi ka laevadega kergemini transportida ja nii kaob vajadus pikkade gaasitrasside järele. Majandusliku tõiga kasuks räägib ka seik, et frakkides on võimalik saavutada sõltumatus energiakartellidest, nagu näiteks OPEC.

Arendaja leiab, et frakkimisega seotud keskkonnaohud ei erine palju teiste maavarade kaevandamisega kaasnevatest ohtudest. «Kuigi on toodud välja, et protsess nõuab väga palju vett, siis kildagaasist elektrit tootmisel kasutatakse vett palju vähem, kui seda läheb tuuma- või söeelektrijaamades,» rääkis arendaja. Samuti toob ta välja, et õhusaastet, näiteks peenosakesi ja raskemetalle gaasi põletamisel ei teki ja nii säästetakse õhku.

Arendaja toob USA näitel, et kuigi maavara pole taastuv, annab ta siiski piisavalt palju juurde aega, et arendada taastuvenergeetikat.

Keskkonnakaitsjad toovad esile aga frakkimisega seotud põhiprobleemid. Frakkimisega kaasneb suur veekulu, hinnanguliselt läheb ühe frakkimisprotsessi peale kuni 26 miljonit liitrit vett. Tulemuseks on aga reostatud põhja- ja pinnasevesi, samuti lenduvad erinevad gaasid ja tekib seismiline aktiivsus. Kuna kahjustatakse maapinna lähedasi veehorisonte, siis võib puurimise ja pumpamise käigus sattuda põhjavette raskemetalle ja metaani, mis veekvaliteeti halvendavad.

Kivimite purustamise käigus võib lisaks süsihappegaasile atmosfääri lekkida metaani, mis on 17 korda tugevam kasvuhoonegaas, kui CO2. Täheldatud on ka seismilise aktiivsuse kasvu, mis jaguneb omakorda indutseeritud ja vallandatud seismiseks aktiivsuseks.

Indutseeritud on need maavärinad, mida ilma puurimiseta poleks toimunud ja toimuvad nad seetõttu, et kivimite purustamiseks pumbatakse neisse vedelikke, mis kasvatab maapõues rõhku. Sestap võibki protsessi käigus tekkida väikeseid maavärinaid.

Loe pikemalt ERR Novaatorist.