Saage tuttavaks banaanipaanikat külvava rändämblikuga

Brasiilia rändämblik (Phoneutria nigriventer) Foto: Wikipedia.org

Kuigi banaaniämblik on võimaliku Eestisse jõudmisega omajagu hirmu külvanud, pole see liik inimesele üldiselt siiski ohtlik. Saame tuttavaks, kes on Brasiilia rändämblik.

Brasiilia rändämbliku levikuala. Foto: Kuvatõmmis

Phoneutria, Brasiilia rändämbrik, mürgiämblik või lihtsalt banaaniämblik on liik ämblikuid, kel on agressiivne loomus ja mürgine hammustus, millel on ka potentsiaalne oht inimese tervisele.

See liik elutseb peamiselt Lõuna-Ameerikas, kuid mõned liigid on esindatud ka Kesk-Ameerikas.

Phoneutria (kreeka keeles mõrvar) perekonda kuulub kaheksa liiki, millest kõige kurikuulsamad on P. fera ja P. nigriventer. Ämblikud, kes Phoneutria perekonda kuuluvad, võivad kasvatada kuni 15-sentimeetrised kombitsad, nende keha pikkus varieerub 17 ja 48 millimeetri vahel.

Eriti iseloomulik on selle perekonna liikidel agressiivne käitumine. Kaitsepoosiks tõstab ämblik oma esikombitsad kõrgele õhku ja keha tõuseb püstisesse asendisse ning küljelt küljele kõikudes astub ta tagumise kahe kombitsaga rünnatava suunas.

Rändämblikuteks nimetatakse neid sel põhjusel, et öösiti liiguvad nad mööda džungli pinnast. Päevasel ajal peidavad nad end termiitide pesades või mahakukkunud metsaprahi ja kivide all, kuid ka banaanilehtede varjus, millest tulebki nende hüüdnimi «banaaniämblik».

Rändämbliku erinevad liigid on aina enam levinud vihmametsadest inimestega asustatud aladele – nii võib neid Brasiilia ja Kesk-Ameerika aladel elutsevaid ämblikke kohata majades, riietes, autodes, kingades, toidukarpides ja luudade all.

Phoneutria perekonna kõige mürgisemateks peetakse P. fera ja P. nigriventer liike. Nende mürgis sisaldab tugevat neurotoksiini PhTx3. Surmavas koguses mürk võtab ohvrilt lihaskontrolli ning tekitab hingamisprobleeme, tuues kaasa halvatuse ja lõpuks lämbumise. Lisaks võib mürk tuua kaasa valu ja põletikku hammustuskohas.

Lisaks talumatule valule, mida mürk põhjustab, võib see kaasa tuua ka priapismi ehk valuliku erektsiooni. Hammustusest tingitud erektsioonis pole midagi meeldivat ning see võib kesta tunde ning ohvrile, kellel õnnestub isegi õigel ajal abi saada, võib see siiski kaasa tuua impotentsuse. Mürgi üks komponent on muuhulgas kasutusel laboriuuringutes, millega püütakse luua erektsioonihäiretevastast ravimit.

Siiski ei jagu ämblikul inimese tapmiseks mürki piisavalt suures koguses. Ka kõige mürgisem liik suudab jagu saada hiirtest, kilkidest ning konnadest ja sisalikest.

Ämblikud pole inimesele siiski surmavalt ohtlikud – vaid kolmandikul maailma hammustusjuhtumitest, ja ka üksnes siis, kui ohvriks on olnud lapsed, tuli kasutusele võtta vastumürk, mis on efektiivne ja toimib hästi.

Laias laastus on selle ämbliku mürk aga ohtlik neile inimestele, kel võib selle vastu allergia olla. Teisisõnu võib tema ohtlikkust võrrelda Eesti looduse kontekstis suuremate herilaste või vaablastega. Hammustuse puhul tuleb aga alati pidada silmas, et võimalik on ka tõsine oht tervisele ning seetõttu tuleks kiiremas korras meditsiinilist abi otsida.

Allikas: Wikipedia.