Päevatoimetaja:
Angelina Täker

Vaata, millistest toiduainetest on Eestis leitud lubatust rohkem kahjulikke aineid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Enim probleeme on Eestis olnud välismaalt toodud kuivatatud puuviljadega – iseäranis mustade ploomide, aprikooside ja pirnidega.

Eestis müügil olevate toiduainete lisaainete sisaldust on alates 2006. aastast toidu- ja veterinaaramet regulaarselt kontrollinud, viies läbi iga-aastast seiret.

Kuigi analüüside hulk on esimeste aastatega võrreldes oluliselt vähenenud – kui 2006. aastal oli nende arv 482, siis 2013. aastal võeti 63 proovi –, on vaadatud toiduvärvide, magusainete, säilitusainete ja antioksüdantide sisaldust Eestis müügil olevates toiduainetes.

Kui 2006. aastal läbi viidud kontrolli käigus leiti nõuetele mittevastavaid toiduaineid kaheksa, siis 2013. aastaks oli see arv langenud kahele. Küll tuleb aga siinjuures välja tuua, et alates 2012. aastast ei kontrolli toidu- ja veterinaaramet enam lihatoitude lisaainete sisaldust, mistõttu kajastub viimase paari aasta aruandes üksnes mitteloomset päritolu toiduainete kontrolli tulemused.

Ajavahemikus 2006 – 2013 leiti kõige enam üle normi lisaaineid kuivatatud puuviljadest. Aastast aastasse on näiteks säilitusaine sorbiinhappe (E200) sisaldus kuivatatud ploomides olnud korduvalt üle lubatud normi – seda nii Tšiili kui Argentiina päritolu mustades ploomides.

Sagedasti on säilitusainetena nii sorbiinhappe kui vääveldioksiidi tase üle lubatud normi olnud veel ka kuivatatud pirnides. Kontrolli algusaastatel sattusid nimekirja ka keeks, mädarõigas, vürtsikilu, rullbiskviit suitsutatud sealihatoode ja kaljamaitseline karastusjook. Kokku on kaheksa aasta jooksul lisaained lubatust rohkem olnud 15 erinevas tootes.

Ainuke kord, kui lisaaine kogus toidus ületas piirnormi niivõrd suurel hulgal, kus see võib kahjustada ka tervist, oli 2010. aastal säilitusaine ja antioksüdandi vääveldioksiid sisaldus Türgi päritolu aprikoosides ja säilitusaine sorbiinhappe sisaldus Argentiina päritolu mustades ploomides.

Kuigi enamusel juhtudest ei ole normist suurem lisaaine sisaldus olnud tervist kahjustava mõjuga, on nõuetele mittevastav toit Eesti poelettidelt alati ära korjatud. 2008. aasta oli ainuke aasta, kus kõigis analüüsitud toodetes oli lisaained lubatu piires.

Praegu kõige värskema kättesaadava seirearuande järgi leiti 2013. aastal kaks toodet, kus lubatud lisaaine sisaldus ületas piirnormi – need olid Hiina päritolu kuivatatud õunad ja kooritud kartulid.

Märgistuse osas on enim probleeme olnud säilitusainena kasutatava vääveldioksiidi märkimisel toiduaine pakendile. Sellega on pidevalt probleeme olnud suure hulga mädarõigaste puhul ning selliste kuivatatud puuviljade nagu aprikooside, pirnide, ananasside ja rosinate osas.

Mida tasub teada toitudes sisalduvate lisaainete kohta?

  • Vääveldioksiidi (S02) ja sulfiteid kasutatakse säilitusainena eelkõige kuivatatud puuviljades ja veinides. Toidu lisaainetena kasutatavad vääveldioksiid ja sulfitid võivad teatud kontsentratsioonist alates põhjustada allergiat.
  • Propüleenglükooli (E1518) kasutatakse sageli pika säilivusajaga keekside, rullbiskviitide, tordipõhjade valmistamisel niiskuse säilitaja ja konservandina, teiste lisaainete lahustina ka jookide valmistamisel.
  • Säilitusaine sorbiinhape pärsib hallituse, pärmseente ja mitmete bakterite kasvu ning seetõttu kasutatakse seda hapet ja tema soolasid toiduainetööstuses (nt kuivatatud puuviljad, kalandustooted, vein, mittealkohoolsed joogid) toidu säilivusaja pikendamiseks. Sorbiinhape esineb erinevates marjades ka looduslikult, nt pihlaka marjades.
  • Säilitusaine bensoehape pärsib hallituse, pärmseente ja mitmete bakterite kasvu ning seetõttu kasutatakse seda hapet ja tema soolasid toiduainetööstuses toidu säilivusaja pikendamiseks. Bensoehape esineb erinevates puuviljakultuurides ka loodulikult, nt jõhvikates, murakates, ploomides, õuntes ja oliivides.
  • Toiduvärvid on aineid, mis annavad toidule värvuse või taastavad selle; need võivad olla toidu loomulikud komponendid või looduslikud allikad, mida tavapäraselt toiduna ega toidule omaste koostisainetena ei kasutata. Toidust ja teistest söödavatest looduslikest allikmaterjalidest selektiivse füüsikalise ja/või keemilise ekstraheerimise teel saadud valmistisi, mille puhul pigmendid on eraldatud toite- või aromaatsetest komponentidest, käsitatakse käesolevas määruses toiduvärvidena.

Allikas: veterinaar- ja toiduamet

Vaata graafikult lähemalt, milliseid lisaaineid leiti Eestis müügil olevates toiduainetest üle lubatud piirnormi ajavahemikus 2006–2013. Andmete nägemiseks liigu arvutihiirega graafiku pildi peal.

Tagasi üles