Uskumatu lugu: omanik ja koer kohtusid pärast viit aastat teadmatust

Reku ja Ainika emotsionaalne taaskohtumine. Foto: Varjupaikade MTÜ

​2010. aastal läks Ainika Metusalet Lagedil oma koera Rekuga jalutama. Majade vahelt välja jõudes lasi noor naine koera rihmast lahti nagu tavaliselt, aimamata, et ei näe oma koera enam aastaid.

Reku haihtus müstilisel viisil. Kahe pika aasta vältel tehtud päringud kõikvõimalikesse varjupaikadesse ei andnud tulemusi. Ei leitud ka laipa, mida maha matta. Koera omanik Ainika oli lootuse kaotanud ning aastaid hiljem otsustati uus koer võtta. Kuid saatusel olid omad plaanid- iga kord tuli midagi vahele, kas oli kutsikas juba kellelegi teisele lubatud või ilmnesid muud takistused.

2014. aasta augustis sai Pärnu kodutute loomade varjupaik kõne Viluverest, kus politsekonstaabel oli leidnud metsast viletsas seisus koera. Konstaabel ootas ära varjupaiga töötajad, et näidata kätte koht, kus koer täpselt asub. Kõrges rohus olid sisse tallatud koera lamamisasemed, näha oli, et koer on seal veetnud mitmed päevi ja öid.

Koera pikakarvaline kasukas oli kohutavas seisukorras, tagumisel jalal hiiglaslik kasvaja. Koer oli näljas ning vaevles vedelikupuuduses. Esimene sõit viis koera Pärnu väikeloomakliinikusse, kus arst ta üle vaatas. Vaatamata sellele, et elu polnud Rekut hellitanud, hämmastas meid tema jäägitu usk inimestesse. 

Näha oli, et kliinikuruumid tekitavad temas segadust ja hirmu, kuid selle asemel, et üritada põgeneda, asetas koer oma käpa varjupaigatöötaja käele, justkui kinnitades, et kõik on korras ja ta saab aru, et tema eest hoolitsetakse. Selle tagasihoidliku žestiga, samuti oma üliarmsa ja sõbraliku olekuga uuristas ta end sügavale varjupaiga töötajate südameisse. Koer sai nimeks Zeus ning talle tehti vajalikud protseduurid- varjupaiga arst eemaldas koeralt kasvaja, ta kiibiti, vaktsineeriti ning esilagu oli ta eridieedil, et seedimist korda saada.

Vaatamata kõrgele vanusele oli Zeus krutskeid täis ja elavaloomuline koer. Nii sõbralikule, kenale ja armsale loomale uue kodu leidmine ei ole teab kui keeruline. Kuid nagu juba mainitud sai, olid saatusel omad plaanid. Hämmastaval kombel ei tundnud Zeusi vastu keegi erilist huvi, ehkki jutte sellest koerast sai postitatud mitmetesse kanalitesse ja kõik varjupaiga töötajad andsid oma parima, et see fantastilise iseloomuga koer saaks jõulud vastu võtta oma kodus.

Näha oli, et varjupaiga keskkond Zeusile ei sobi, ta muutus närviliseks ja üritas enda aedikust korduvalt välja kaevata. Lõpuks õnnestus talle leida hoiukodu.

Ühel päeval helistati aga varjupaika ning see tekitas emotsionaalse kaose. Helistajaks oli Ainika, kes juhuslikult internetist Zeusi pilti oli näinud ning kahtlustas, et tegu võib olla tema 2010. aastal kaotsiläinud Rekuga. 

Koos Ainika ning varjupaiga töötajatega pidasid kümned ja kümned inimesed Facebooki koerainimeste foorumist hinge kinni ja pöidlaid pihus, et sünniks ime. Esialgu pidi naine tulema Pärnusse pühapäeval, kuid ootus ja lootus olid nii suured, et juba reede õhtupoolikul leidis Pärnu varjupaigas aset oodatud kohtumine. 

Ainika ja Reku loole kaasa elanud sajad võhivõõrad inimesed ei pidanud pettuma, sest Ainika tundis Zeusis ära oma ammukaotatud sõbra. Varjupaiga kollektiiv oli valmis nägema taaskohtumisel koera ülevoolavaid emotsioone, kuid mitte selleks, mis tegelikult toimus. Zeus, ehk siis pärisnimega Reku, kes on loomult elav ja kohati käitub nagu puberteediealine, muutus hetkega täiesti rahulikuks, kirjeldamatult rahulikuks ning pani pea Ainika sülle. Reku sai aru, et kõik halb on selja taga ja ees ootab ilus vanaduspõlv armastava pererahva juures.

Varjupaiga töötajate sõnul on seda hetke on võimatu kirjeldada, sõnu ei jätku ja emotsioonid löövad üle pea kokku. Polnud vist palju inimesi, kelle silmad märjaks ei läinud. Just niisugused hetked annavad jõudu, lootust ja tahtmist edasi ning paremini tegutseda ka varjupaiga töötajaile.

MTÜ tänab kõiki kaasaelajaid, me usume jätkuvalt imedesse ja usume, et kõik läheb nii, nagu kõige parem on. Kui Ainika oleks saanud uue kutsika, kui Zeus oleks varem leidnud uue kodu, kui..» on .. peas mitmeid küsimusi, mis oleks võinud teisiti minna. Aga polnud «kuisid» ega «agasid», oli vaid kirjeldamatult suur rõõm.