/nginx/o/2010/02/16/313682t1h0c51.jpg)
Leian, et meie valitsusjuhi avaldus, et Eesti Tööandjate Keskliidu koostatud poliitikaettepanekud ei vääri isegi arutelu, on Euroopa kontekstis pretsedenditu. Selles dokumendis on palju sellist, millele mina ega ka minu erakonnakaaslased alla ei kirjutaks. Kuid selles pole midagi sellist, mille üle ei võiks diskuteerida – ning seal on palju sellist, mille üle kindlasti peaks diskuteerima!
On vähemalt seitse olulist põhjust, miks tööandjate positsioon vääriks vähemalt ärakuulamist.
Esiteks, Euroopalik traditsioon
Euroopa riikides, kus poliitiline ja parlamentaarne kogemus on pikem, on üsna loomulik, et parempoolsed valitsused hoiavad enam tööandjate poole, samas kui vasakpoolsed toetuvad enam ametiühingutele. Kuid mitte kusagil ja mitte kunagi ei lubaks valitsusjuht enesele otseselt halvustavat kõnepruuki ega ka välistavat suhtumist kummagi poole aadressil.
Küsin nii: kas oleksime kujutanud ette, et Briti üle-eelmine peaminister, leiborist Tony Blair oleks nimetanud tööandjate põhjalikult ette valmistatud ja avalikuks aruteluks välja pakutud poliitikadokumenti tühjaks jutuks, mis ei vääri sisulist kommentaari?
Kas kujutaksime ette, et Briti nüüdne peaminister, konservatiiv David Cameron keelduks ära kuulamast ametiühingute seisukohti? Mina ei kujuta.
Teiseks, tööandjate olulisus
Kuigi Keskerakond on tööandjate ja töötajate huvide vahel valides alati olnud töötajate poolel, pole me kunagi eitanud tööandjate erilist ja äärmiselt olulist rolli ühiskonnas.
Kusjuures, ärgem rääkigem kitsalt vaid rikastest suurettevõtjatest, kes on esindatud tööandjate keskliidu juhtide seas. Töökohti loovad ja hoiavad kõige rohkemal arvul just väikesed ja keskmised ettevõtted, keda oleme alati püüdnud toetada.
Tööandjate roll on äärmiselt oluline, mitte ainult majanduslikus, vaid ka sotsiaalses plaanis ja nende seisukohtadele tuleb muidugi tähelepanu pöörata.
Kolmandaks, tööandjate roll kriisi ületamisel
Selge on see, et lõpuks on just Eesti inimesed ja ettevõtjad need, kes Eesti majanduse kriisist välja veavad – mitte valitsus või mõni partei. Kuigi riigil peab olema majanduskeskkonna arenguid suunav roll, on see siiski suunatud sellele, et ettevõtjad ja ettevõtted saaksid oma potentsiaali täiel määral realiseerida.
Mõistagi on riik oluline vahendaja, nii töösuhetes kui ka näiteks keskkonnahoiu ning paljude teiste küsimuste lahendamisel. Töösuhetes peab riik toetama nõrgemat poolt – töötajat. Keskkonnahoiu küsimustes jälgima, et riigi loodusressurssidest jätkuks ka tulevastele põlvedele ning neid ei vahetataks lühiajalise kasu nimel peenrahaks.
Ettevõtlikud ja töökad inimesed on suutelised kraavi läinud riigivankri välja vedama ka kehva valitsuse kiuste – nagu nad Eestis praegu püüavadki teha!
Tulla nüüd ja öelda, et ärge te tulge õpetama, on kindlasti vale suhtumine. Vastupidi – just dialoogis tööandjate, aga ka ametiühingutega, paljude teiste ühiskondlike organisatsioonide, ekspertide ja ühendustega tuleb koos otsida lahendusi. Vastandamine ei vii kuhugi!
Neljandaks, avatus muutustele on väärtus omaette
Kogu seda kriisi on iseloomustanud see, et valitsus on püüdnud justkui segavatest putukatest vabaneda kõigist valitsusvälistest seisukohtadest, aga ka teerulliga tasandada valitsuskoalitsiooni eri poolte seisukohti. Nagu oleks kogu Eesti tarkus Stenbocki majja kogunenud.
Parempoolsete jäik ja dogmaatiline hoiak on pidur Eesti asja ajamisel. Jah, ega keegi ei keela valitsusel lõpuks endale kindlaks jääda, kui kõik vastaspoole argumendid on kuulatud ja neile on leitud veenvad vastuargumendid. See on valitsuse mandaadi piires.
Kui pärast sisulist diskussiooni, erinevate variantide kaalumist, kasude ja kahjude väljaarvutamist leitakse ikka, et valitud kurss on õige, siis võib seda ka opositsioon toetada.
Kuid tembeldada kõik, kes valitseva partei seisukohti takka ei kiida, riigireeturiteks või lollikesteks – nii ei aeta Euroopas asju.
Igat ettepanekut ei pea kuulda võtma, kuid kõik ettepanekud väärivad ärakuulamist.
Viiendaks, ega siis tööandjate eesmärgid pole valed
Mis mind aga valitsuse keeldumise juures tööandjate ettepanekuid arvestada kõige enam hämmastab, on see, et tööandjate deklareeritud eesmärgid ei ole ju valed.
Tunnistan, et tööandjate manifestis väljendatud soov, et areng aastani 2020 tooks kaasa elatustaseme kiire kasvu, mis võiks ulatuda vähemalt 90 protsendini Euroopa Liidu riikide keskmisest, on märksa sümpaatsem ja ka laiapõhjalisem visioon kui ettekujutus, et Eestis on kõik väga hästi, kui tagatud on riigieelarve tasakaal.
Eesti eesmärk 1980ndate lõpus oli rebida end lahti N Liidust, 1990ndatel tagada elementaarne toimetulek. Viimasel kümnendil ebaõnnestus katse üles ehitada jätkusuutlikku majandust ultraliberaalsetele põhimõtetele. Miks mitte tõsta uue kümnendi fookusesse just siin elavate inimeste elatustaseme tõus võrreldavale tasemele Euroopa keskmisega, majanduse jätkusuutlikkus ja stabiilsus?
Ma ei näe põhjust, miks peaksime leppima praeguse valitsuse visiooniga, mille keskmes eelarvetasakaal – see on arv paberil, mis eestimaalaste eluolu ja elukvaliteedi kohta ei ütle kõige vähematki.
Kuuendaks, kõike ei tohi lüüa ühe nuiaga
Iga dokumenti maksab enne selle prügikasti viskamist lugeda. Toon paar näidet tööandjate manifestist, millega nõustuksid ka keskerakondlased.
Näiteks: «Eesti riik peab rohkem seisma oma ettevõtete võimaluste eest pakkuda teenuseid teistes riikides.»
Kirjutan alla kahe käega. Oleme kogu aeg rääkinud, et meie välisteenistus peaks märksa enam pöörama tähelepanu just meie ekspordi toetamisele, ettevõtjate abistamisele välisturgudel, meie majandushuvide edendamisele – selle asemel et tegeleda Moldova, Gruusia või Ukraina riigisisese poliitika suunamisega.
Või teine näide: «Tööhõive suurendamiseks tuleb soodustada mitmesuguste paindlike töövormide – nagu osaajaga töö, kaugtöö ja renditöö – arengut, toomaks tööturule ka nende inimeste teadmisi ja oskusi, kellele mingil põhjusel tavapärased töövormid ei sobi või keda täistööajaga pole ettevõtjal võimalik palgata.»
Ka sellega olen väga nõus. Sellised läänes nii levinud töövormid on kõrgelt internetiseeritud Eestile vägagi sobivad. Tegeleme sellega!
Huvitaval kombel leian vähemalt ühe punkti, millega Keskerakond nõustub, ka maksunduse peatükis: «Selleks et soodustada ettevõtjate investeeringuid inimkapitali, tuleb erisoodustusmaksust vabastada tööandja investeeringud töötajate täiskasvanukoolituse ja tervishoiukulude rahastamiseks.»
Õige ettepanek. Kas riigile ka jõukohane, seda tuleb arutada, kuid see on ju arulage, et kui tööandja soovib hoolitseda oma töötaja tervise eest või maksta tema hariduse eest, peab ta selle pealt maksma erisoodustusmaksu!
Kuigi ma ei nõustu mingil juhul ettepanekuga minna üle täielikult tasulisele kõrgharidusele, olen ometi kindel, et tööandjate tähelepanujuhtimine vajadusele toetada rohkem reaalaineid õppivaid üliõpilasi on kaalukas asi, millele mõelda.
Ning kuigi ma ei saa kuidagi nõustuda ettepanekuga veel kord tõsta pensioniiga, on ometi väga positiivses võtmes tähelepanuväärne, et tööandjad kirjutavad oma manifestis: «Vananeva ühiskonna peamiseks väljakutseks on pensionifondide adekvaatne finantseerimine.» See, et pensionitemaatika üldse on jõudnud tööandjate poliitikaettepanekute sekka, näitab, et oleme väga kaugele jõudnud 1990ndate aastate kauboikapitalismist. Paistab, et tööandjad mõtlevad eakate muredele rohkem kui valitsus.
Seitsmendaks, arutelu on väga vaja
Huvitaval kombel leian tööandjate dokumenti lugedes, et selles seltskonnas on tegelikult rohkem riigimehelikkust kui praeguses valitsuses. Ning on igati positiivne, et keegi tuletab meie poliitikutele meelde, et peale äärmiselt põletava küsimuse, kas ikka õnnestub järgmisse riigikokku ja valitsusse endale soe koht kindlustada, on veel mõned arutlust väärivad teemad – nagu näiteks meie haridussüsteemi, sotsiaalvaldkonna, majanduse, aga ka näiteks pensionisüsteemi tulevik. Vähemalt võiks see olla alguspunkt diskussiooniks.
Kunagi noomis meid Prantsusmaa riigipea, et liig tormakalt ameeriklaste sõda Iraagis toetama tormasime. Tema sõnul magas Eesti maha hea võimaluse suu kinni hoida. Praegu on vastupidi. Eesti avalikkus magas maha hea võimaluse tuua päevakorda sisulisemad teemad kui erakondade reitingud, poliitilised kalkulatsioonid ning poliitiline omakasu.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)