/nginx/o/2013/09/06/2321661t1h1f75.jpg)
Pankrotti läinud ettevõtteid iseloomustavad üsna head majandusnäitajad, mistõttu on pankrotiohu tuvastamine järjest raskem. Ettevõtete laovarud aga olid pankrotistumise hetkel üsna suured.
Ettevõtete peamine pankrotipõhjus on oskamatus müüa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoolimata suurtest laovarudest aga müügiks ei lähe, mis ongi tõenäoliselt pankrottide peamine põhjus. «Müügikunst on kõige tähtsam asi äri juures,» ütles Krediidiinfo asedirektor Alar Jäger uuringut tutvustades.
Pankrotiohus ettevõtet on järjest raskem ära tunda. Pankrotistunud ettevõtted on paremini kapitaliseeritud, hoiavad suuremaid laovarusid. Vara tekib juurdegi. «Viimasel hetkel soetatakse juurde põhivara,» ütes Krediidiinfo finantsanalüütik Anne-Ly Ots.
Maksuvõlgagi ei pruugi olla – kolmandikul pankrotistunud ettevõtteist pole viimasel tegevusaastal maksuvõlga. Pooltel on pikaaegne maksuvõlg. Küll aga reedab pankrotiettevõtteid krediidireiting – 84,8 protsendi ettevõtete krediidireiting oli määratlemata või madal.
Jäger tõi välja, et kui pankrot on otsustatud, viiakse vara tihti firmast välja. «Öeldakse sõbrale või taskus olevale teisele firmale, et esita arve, ma müün kõik maha, mis vähegi väärt on,» ütles ta. Raugemiste ehk varatute ettevõtete osakaal oli 64,5 protsenti pankrotiprotsessi sattunud ettevõtetest.
Pankrotistumise keskmine tase oli 2,2 ettevõtet tuhande kohta. Kõrgem oli see majutus-toitlustusvaldkonnas (6,3 ettevõtet tuhandest) ning tööstus (4,54 ettevõtet tuhandest).
Keskmine pankrotistunud ettevõte on viie töötajaga, müügituluga kuni 0,2 miljonit eurot ja vähese omakapitaliga – 9,6 protsenti. Ots selgitas, et väike omakapital iseenesest ei pruugi olla märk peatsest pankrotist. «Paljudel tegutsevatel ettevõtetel võib aastaid olla sama näitaja,» sõnas ta.