/nginx/o/2015/03/09/3854243t1h45b3.jpg)
Sellest on möödas kuusteist aastat, kui president Lennart Meri esimest korda retooriliselt küsis, mis on Eesti Nokia. Tartus Antoniuse gildimajas asuva Maitseelamuse koja peremees Tauno Laasik meenutas Olde Hansa peakoka Emmanuel Wille ehk Manu ütlemist: «Rumalad eestlased, otsite oma Nokiat, aga teie metsad on silmini Nokiaid täis – ulukid, marjad ja seened».
MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköögi loodud Maitseelamuse Koja peamine eesmärk ongi kohaliku tooraine propageerimine ning teadvustamine, et eestimaisest toorainest valmivad maitsvad road. «Me elame toidu osas väga rikkalikul maal, kuid sellest arusaamine nõuab veel aega ja teavitustööd,» rääkis Tauno Laasik ning lisas, et meil on olemas kõik see, mida Euroopas enam ei ole.
Maitseelamuse Koda on seadnud üheks eesmärgiks kummutada levinud väärarusaamu Eesti toidust ning anda oma panus siinse toidukultuuri arengusse erinevate koolituste, õpitubade ja muude ürituste kaudu.
Maitseelamuse Koja perenaine Triinu Akkermann selgitas, et tegemist on kogukonnaköögiga, kuhu näiteks hobikokad võivad tulla oma ideid realiseerima või vanaema retsepte teostama. «Meil on olemas vajalikud load ja kogemused ning soovi korral aitame toodangut ka turustada,» lausus ta. Antud köögi juures kehtib ainult üks reegel: kõik, mis vähegi võimalik, peab olema eestimaine. «Me oleme nii mõnegi koka visanud oma köögist välja, kui ta on siia tulnud Poola sibulaga,» sõnas Tauno Laasik.
Maitseelamuse Koja peremees soovitab oma retseptid eelnevalt natuke kriitilisema pilguga üle vaadata, kas on võimalik mõni välismaine komponent asendada oma toorainega. Tauno Laasiku väitel kipuvad inimesed liialt retseptides kinni olema – kui on vaja panna sidrunit, siis nii ka tehakse. «Tegelikult on palju parem kasutada sidruni asemel meie Peipsi suursoo jõhvikaid – need on ka hapud, kuid maitsvamad ja palju vitamiinirohkemad,» tõi ta näite.
Maailmatasemel hõrgutis
Eesti toidukultuurist rääkides nentis Tauno Laasik, et mereäärse riigina on üheks murekohaks kala kasutamine ja oskus seda valmistada, sest pigem kiputakse söögikohtades eelistama mugavamaid lahendusi – külmutatud ja fileeritud kala, mis aga ei anna pooltki nii head tulemust kui kohalik värske tooraine. «Ükskord Peipsi järve ääres väikeses söögikohas, kus aknast oli järve näha, pakuti mulle mintai fileed,» meenutas ta kurioosumit ja lisas, et sarnaseid näited on üheks põhjuseks, miks Maitseelamuse Koda sai asutatud.
Tauno Laasiku sõnutsi ei osata Eestis oma toorainet tihtilugu vääriliselt hinnata. Ta meenutas näiteks Räpina vallavanema Teet Helme Austria visiiti, kus riigiametnik võeti pidulikult vastu ja talle paluti restoranis serveerida kõige parem roog. Üllatus, üllatus – lauale toodi Peipsi ahven. «Amsterdami kalaoksjonil on kaks kõige hinnatumat kala reeglina Peipsi järvest püütud ahven ja koha. Meil võib Euroopa restoranide silmis üks väärtuslikumaid järvi paista aknast, aga ikkagi serveeritakse Peipsi ääres mintaid,» kõneles Laasik.
Kriitiline on Tauno Laasik ka Norra kasvanduste lõhe suhtes, mida inimesed kipuvad tihtilugu põhjuseta tervislikuks ja väärtuslikuks kalaks pidama. «Väga tore, et inimesed söövad järjest enam kala, kuid meil on oma Peipsi ja Võrtsjärv, kust püütakse kõige väärtuslikumad kalad, meie inimesed aga söövad Norra lõhet,» sõnas ta. Triinu Akkermann lisas aga positiivsel toonil, et kui rääkida lahti, mida sisaldab Norra lõhe, siis tehakse suured silmad, ning loodetavasti tarbivad need inimesed edaspidi rohkem eestimaist kala.
Maitseelamuse Koja peremehel on kahju, et eestlased ei oska siinset seenemaailma ära kasutada kogu selle rikkuses. Tihtilugu piirduvad teadmised seentest kukeseente ja šampinjonidega, mis Tauno Laasiku meelest ei paku erilisi maitseelamusi. «Mul ei ole kukeseene vastu midagi, väga hea, kui saad need esimesed kukeseened, aga pärast neid hakkavad alles head seened tulema – riisikad, puravikud, võiseened,» rääkis ta ja lisas, et kevadseened – mürklid ja kurrelid – on kahjuks inimestele täitsa võõrad.
Siinkohal tuleks Tauno Laasiku arvates seada suuremad ootused meie söögikohtadele. Kui näiteks seenehooajal on menüüs liha seentega, siis kindlasti ei tohiks Laasiku meelest pakkuda praadi šampinjonidega. «Kui on lisatud kukeseent, siis on juba enam-vähem, kuid kõige toredam oleks leida taldrikult näiteks puravikke või pilvikuid,» nentis ta.
Iga söögikord on nauding
Väärarusaamu valitseb Maitseelamuse Koja pererahva meelest eestlaste seas päris palju ka seoses lihaveisega. Harjumuspäraselt tahetakse veiseliha panna mitmeks tunniks ahju ja usutakse, et see on valmis, kui liha juba kahvli otsas ära laguneb. «Väga hea ja rohkemate mineraalidega liha saab ka siis, kui jätta see natuke seest roosaks,» ütlesid nad.
Perenaise Triinu Akkermanni sõnul ei tohiks unustada, et veisel on tegelikult 28 erinevat osa ning kõik kõlbavad süüa ja maitsevad erinevalt. «Lihaveise lõikusskeemil on meil kõige populaarsemaks muutunud number 23, milleks on siis munad, mis alguses tekitavad hirmu, aga hiljem maitsevad hästi,» sõnas ta.
Maitseelamuse Koda on käinud jahimeestele rääkimas, kuidas nad saaksid paremini ulukeid tükeldada. «Palju rikutakse head toorainet jahimeeste poolt ära,» nentis Tauno Laasik ja lisas, et sarnaselt veisega saab ka näiteks põtra lõigata 28 erinevaks tükiks, millest on võimalik valmistada mitmesuguseid roogasid.
Selgroo murdmised
Üks oluline suund, mida Maitseelamuse Kojas viljeletakse, on mõtteviis, et toit ei ole pelgalt söögikord, vaid nauding, mille kestel lisaks maitseelamustele jagatakse ka ühiseid väärtusi ja aega ning sel on tugev sotsiaalne aspekt. «Tavaliselt tuleb meid Maitseelamuse Koja üritustele kokku paarikümne ringis. Eelnevalt oleme koostanud menüü ning vajalikud asjad valmis toonud. Teemegi koos süüa ja anname sellise kerge õppe,» kirjeldas Tauno Laasik nende tavapäraseid ettevõtmisi. Hiljem süüakse kõik valmistatud hõrgutised üheskoos ära.
Maitseelamuse Kojas peetud üritused avardavad inimeste maitsemeeli. Näiteks on viimase kolme aasta jooksul peetud ürituste järel vähemalt kümme inimest hakanud taas kala sööma pärast ühist söögitegemist, kuigi üritusele tulles olid nad väga veendunud, et neile ei maitse kala.
«Oleme murdnud siin nii mõnegi inimese selgroo,» rääkis Tauno Laasik ja tõi näite ühest Portugali ajakirjanikust, kes ei osanud ette kujutada vastumeelsemat sööki kui kala. Kuna pererahval oli ette valmistatud kalateemaline õpituba ning midagi muud pakkuda ei olnud, siis proovis päev läbi söömata olnud mees lõpuks ikkagi kala ning sattus endale üllatuseks vaimustusse. «Paar tundi hiljem helistas ta oma naisele Portugali ja teatas, et see tundub küll uskumatu, aga ta sööb kala ja see on nii maitsev,» meenutas Tauno Laasik antud seika.
Oma tõekspidamised on unustanud vähemalt üheks õhtuks ka veganid. Perenaine meenutab üht korda, kui neid külastas 150-liikmeline Rootsi–Soome grupp, kellest siis 11 teatasid, et nad on veganid. Neile tehti eraldi menüü ja ülejäänud seltskonnale serveeriti suitsuvutti. «Järsku märkasin, et taimetoitlased söövad ka vutti, mille peale üks kostis, et ta täna ei ole vegan,» sõnas Triinu Akkermann. Niisamuti on muidu piimatoodetest hoiduvad veganid kiitnud kamavahtu, mida nad on söönud vaatamata teadmisele, et see on vahukoorega valmistatud.
Maitseelamuse Koja pererahvas aga uutest ideedest puudust tundma ei pea. Pigem jääb suurem osa mõtteid rahaliste vahendite ja ajanappuse taha pidama.
Tänavu on aga oodata Peipsimaa Kogukonnakööki kuivatusahju, millega on plaan hakata tegema itaaliapäraseid toorsinke- ja vorste. Lisaks saab kuivatada veel seeni, marju ja köögivilju. «Unistame siin ka oma suitsumajast ning ühisest müügipunktist Peipsi äärde,» sõnas lõpetuseks Tauno Laasik.