Eelmisel aastal oli õunu nii palju, et kõik puud omandasid õunte raskuse all peaaegu et põõsa vormi. Muidugi oleme neid püüdnud ikka oma mõistuse ja raamatutest loetu abil lõigata ka, nii et päris omapead nad ei kasva, aga midagi on vist ikka puudu.
Ploome ja alõtšasid oli ka eelmisel aastal mehiselt. Sel aastal oli aga meil koduse ploomipuu küljes ainult kaks ploomi ja maal iga puu küljes umbes 10. Ehk siis seis sama, mis õunapuudega. Ploomipuid oleme ka natuke lõiganud, aga ploomid vist pididki mingi hetk lihtsalt vanaks saama ja noorenduslõikust neile teha ei saa? Alõtšasid on õige natuke rohkem küll, aga kui eelmisel aastal võis koer puu all niisama sirutamata seista ja alõtšasid süüa, siis sel aastal on puu küljes vaid üksikud alõtšad ja nii kõrgele koer hüpata ei jõua, et ta need kätte saaks (kuigi ta proovib...ja seda on päris naljakas vaadata).
Samas, ega ma väga kurb ei ole, et sel aastal puuvilju nii vähe on. Eelmisel aastal sai suure saagi tõttu tehtud nii palju moosi, et keldris on õuna- ja ploomimoosi varu veel vähemalt kolmeks aastaks olemas.
Marjadega oli sel aastal natuke parem seis - tikreid jagus nii meile kui koerale (me muidu toidame teda küll korralikult, aga eks ta mõtleb ikka, et kui toit põõsa küljes niisama vedeleb, tuleb see ju ära süüa - ja nii ta sööbki kõike, mis hamba all ei karju) ja mustsõstraid saime ka.