/nginx/o/2010/09/07/428842t1hf396.jpg)
Hiljuti avaldatud uurimuse kohaselt on religioon tähtis 84 protsendi inimeste jaoks. Huvitav tõik on aga see, et riigi rikkuse suurenedes muutub religioon seal elavate inimeste jaoks üha tähtsusetumaks.
Rikkad jumalat ei vaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
114 riigis läbi viidud küsitluste kohaselt on maailma kõige vaesemates riikides (sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta alla 2000 dollari aastas) religioon olulisel kohal 95 protsendi inimeste jaoks, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
Rikkaimates riikides (SKT üle 25 000 dollari) on religioon tähtis vaid 47 protsendile inimestest, kirjutas LiveScience.
Eranditult kõik uuritavad riigid, kus religioon on tähtis, kuuluvad suhteliselt vaeste riikide hulka (SKT alla 5000 dollari). Kuid on ka mõningaid erandeid. Näiteks USA kuulub kindlalt rikaste riikide sekka, kuid ometi on ameeriklased oma sissetuleku kohta üllatavalt religioossed - 65 protsenti neist peab religiooni oluliseks.
Samas ei kuulu Eesti just kõige rikkamate sekka, kuid uuritavatest riikidest on just Eesti elanike jaoks religioon kõige ebaolulisem - tähtis on see vaid 16 protsendi eestlaste jaoks.
Rikaste, kuid religioossete riikide hulka kuuluvad ka Kreeka, Itaalia, Singapur ja Pärsia lahe naftariigid. Sarnaselt Eestile on ka suurem osa Euroopa riikide elanikke vähereligioossed. Rootsis on religioon olulisel kohal 17 protsendi inimeste jaoks. Taanis on vastav protsent 19, Suurbritannias 27, Prantsusmaal 30.
Eesti madalat religioossust seostavad uuringu interpreteerijad nõukogude pärandi ja sellega kaasnenud religiooni allasurumisega.
Kõige religioossemad riigid on Bangladesh, Niger, Jeemen, Indoneesia, Malawi ja Sri Lanka. Kõigis neis riikides on religioon tähtsal kohal 99 protsendi inimeste jaoks.
Kuigi seos rikkuse ja madala religioossuse vahel on tugev, on selle seletamine mõnevõrra keerukas. Üheks võimaluseks on uuringu autorite arvates käsitleda religiooni kui emotsionaalset abilist igapäevases võitluses enda ja oma pere äraelamise tagamisel.