2009. aastal ajakirjas Neurology Review kirjeldatud uuringus üritati välja selgitada unenappuse mõju inimeste töötulemustele ja nende eneseanalüüsivõimele. Teadlased lasid 23 vähese uneajaga katsealusel teha mitmeid kognitiivseid, matemaatilisi ja tajuga seotud teste ning seejärel hinnata oma tulemusi ilma neid nägemata. Matemaatiliste testide puhul katsealuste tulemusi unenappus ei mõjutanud, samas loodeti pidevalt tegelikkusest paremaid tulemusi. Tajuga seotud ülesannete puhul halvenesid katsealuste tulemused aga märgatavalt, enesehinnang aga oli sama ebaadekvaatne kui matemaatiliste testide puhul.
Sama fenomeni kirjeldasid 2004. aastal ka Pennsylvania ülikooli teadlased, kes uurisid kahe nädala jooksul inimeste gruppe, kes magasid katseperioodi ajal vastavalt neli, kuus ja kaheksa tundi ööpäevas. Ka nemad leidsid, et kognitiivsete ülesannete tulemused halvenesid võrdeliselt uneaja vähenemisega ning rõhutasid, et napi uneajaga katsealused ise ei tajunud oma tulemuste halvenemist.
Kui palju uneaega oleks tööl värske ja adekvaatsena püsimiseks aga vaja?
Hiljuti korraldas USA riiklik uneuuringute keskus põhjaliku uuringu, korrigeerimaks oma seniseid soovituslikku uneaega puudutavaid juhiseid. Analüüsi käigus vaatas ekspertpaneel üle rohkem kui 300 mainekates väljaannetes ilmunud teadusartiklit.
Uuringust järeldus, et piisavaks uneajaks on 18-25-aastastel noortel täiskasvanutel keskmiselt 7-9 tundi, 26-64-aastastel täiskasvanutel samuti 7-9 tundi, üle 65-aastastel väheneb soovituslik uneaeg aga ühe tunni võrra.
Seejuures rõhutati, et kuigi tänapäevase töökultuuri juures on nende inimeste hulk, kes väidavad, et paar tundi uneaega on nende jaoks piisav, üha suurem, pole nende väidetel suure tõenäosusega siiski tõepõhja all, kuna statistika kohaselt on kogu rahvastikust vaid 1-3 protsenti inimesi unenappuse mõjusid vähendava geenimutatsiooniga.