Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker tõstis eilsel Euroopa Liidu liidrite tippkohtumisel taas teemaks eurotsooni integratsiooni, sealhulgas euroala eelarve ning uute institutsioonide loomise ühisraha teenindamiseks.
Juncker võttis uuesti üles euroala ühteliitmise teema
13. veebruar 2015, 09:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheksa lehekülge ideid, mis ELi liidritele eile kätte jagati ja mis ka Financial Timesi toimetusse jõudsid, kujutavad endast esimest signaali, et Juncker kavatseb pressida edasi euroala ühendamisega – hoolimata sellest, et paljudes liikmesriikides tõstab pead Brüsseli-vastane meeleolu.
Kuigi «analüütilise märkusena» pealkirjastatud dokument ei kätke endas konkreetseid ettepanekuid, tõstab see päevakorda terve trobikonna küsimusi, mille valguses on ilmne: Juncker kaalub ideid, mid on mitmes pealinnas sügavalt ebapopulaarsed.
Pingutused euroala veelgi tihedamalt integreerida ja reformida kiilusid aasta tagasi sisuliselt kinni, sest finantsturud rahunesid maha ning Euroopa Liidu peaministrid andsid selgelt märku, et nad on reformidest väsinud.
Juncker väidab oma dokumendis, et euroalal võib minna praegu majanduslikult halvasti justnimelt seetõttu, et integratsiooni asja edasi ei aetud, täheldades, et «ebatäiuslik rahaliit kohaneb palju aeglasemalt, kui selline [rahaliit], kus on paigas täiuslikum komplekt institutsioone».
Tõuke Junckeri poolt koostatud dokumendile andis oktoobris euroala tippkohtumisel Euroopa Keskpanga president Mario Draghi, kes nõudis tungivas toonis integratsiooniprojekti käimalöömist.
Need kaks presidenti koos kolmanda – Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski – ja eurogrupi esimehe Jeroen Dijsselbloemiga esitavad praeguste plaanide kohaselt uute integratsioonimeetmete täieliku projekti juunis Euroopa Liidu tippkohtumisel.
Praegu ringlevast dokumendist paistab isegi välja, et Junckeri peas on idanemas mõtted euroala eraldi parlamendist. Ta viskab õhku küsimuse, mis oleks parim viis saavutamaks «aruandekohustust ja legitiimsust» sellises «mitmekihilises [asjade] korralduses» nagu eurotsoon.