Pärandina kaela sadanud võlast võib loobuda

Justiitsministeeriumi nõunik Vaike Murumets. Foto: Toomas Huik

Pärandina saadud võlga ei pea inimene tingimata ise tasuma, sellest on võimalik ka loobuda. Kuid aega on loobumiseks uue pärimisseaduse järgi vaid kolm kuud, vastasel juhul sajab koos lahkunu maise varaga kaela ka võlakohustus, selgitab justiitsministeeriumi nõunik Vaike Murumets.

Kas võlgade pärimise võimalus tekkis uue pärimisseadusega?

Kindlasti mitte. Samamoodi oli see eelmise pärimisseaduse ajal, samuti Eesti NSV tsiviilkoodeksi ajal ja Eestis ka kuni 1940. aastani kehtinud Balti eraseaduse ajal. Tegemist pole uue pärimisseaduse erisusega, pigem langesid kokku uue pärimisseaduse kehtima hakkamine ja see, et inimesed hakkasid rohkem laenama ja seetõttu sattus pärandvara hulka ka senisest enam võlgasid.

Mida peab inimene tegema, kui tal sureb sugulane, kelle kohta on teada, et tal on peale vara ka võlgasid?

See on järjest päevakajalisem küsimus. Ühest küljest peab inimene mõtlema, kas ta tahab pärandit vastu võtta või ei, sest pärija staatusega kaasnevad ka kohustused. Samas ei ole pärandist loobumine seadusandja arvates esmane vahend, mida inimene peaks kaaluma, kui on kahtlus, et võlgasid võib olla enam kui vara.

Seaduses on olemas võimalused, kuidas pärija saab oma vastutust piirata ehk ta ei pea tasuma võlgasid oma vara arvelt. Vastutuse piiramine ei tähenda küll, et oleks võimalik vabaneda võlgadest ja jätta alles vaid vara. Ent vara väärtust ületavatest võlgadest saab vabaneda küll. Esmaseks võimaluseks on nõuda pärandi inventuur. Selleks tuleb teha notarile avaldus ja notari määratud kohtutäitur viib inventuuri läbi.

Kui inventuuri tulemusena selgub, et võlad ületavad vara väärtuse, on pärijal kaks võimalust. Ta võib võlad ise ära maksta või ta saab esitada kohtule pärandvara pankrotiavalduse. Siis toimub pankrotimenetlus ja pankrotihaldur müüb pärandvara maha. Ta rahuldab võlausaldajate nõuded ja pärija ei pea pärandvaraga enam tegelema. Ja kui pankrotiolukord on selge, siis ei pea ka inventuuri tegema, vaid võib kohe viia kohtusse pankrotiavalduse.

Kui pärijal on juba ette teada, et surnul on võlgasid enam kui vara, kas siis poleks lihtsam pärandusest loobuda ja jätta pankrotimenetlus omavalitsuse teha?

Juriidiliselt on võimalik pärandist loobuda ja seejärel tulevad teised pärijad ja lõpuks omavalitsus. Juriidiliselt ei saa ette heita, kui pärija oma lähisugulase pärandist loobub, ent seal on ka moraalne kategooria sarnaselt matuste korraldamisega. Pärijal pole juriidiliselt ka kohustust matuseid korraldada, ent moraalselt on see olemas.

Me peame normaalseks, et lähisugulased korraldavad perekonnaliikme matused ka juhul, kui nad midagi kasulikku ei päri. Samuti on seoses pärandvaraga seadusandja loogika, et lähisugulased tegelevad ise pä­randvara likvideerimisega ega jäta seda kaugematele sugulastele või omavalitsusele, kuigi juriidiliselt nii saaks.

Kui inimene pärandist ei loobu, kas siis on see pärast kolme kuu möödumist automaatselt tema oma ja enam pole midagi teha?

Jah. Üldpõhimõte on, et pärand tuleb täielikult koos õiguste ja kohustustega. Pärandist teadasaamisest alates on sellest loobumiseks aega kolm kuud.

Seni oli pärandamissüsteem teistsugune, pärandi saaja pidi seda nõudma, nüüd tuleb pärand ise automaatselt. Miks oli vaja muuta inimestele tuttavat vana korda?

Vanas süsteemis loeti pärand vastuvõetuks ka siis, kui pärija hakkas seda kasutama. Näiteks pärandajaga samas majas elanud pärija puhul oli keeruline öelda, kas ta võttis pärandi vastu või ei. Ja kuna pärandist loobumiseks oli kümme aastat, siis tekkis ebaloomulik olukord, kus aastaid oli pärimisasjad lahenduseta. Kortermajades ühistud ei teadnud, kelle poole pöörduda, sest ühest küljest seadus ütles, et korterit valdav pärija on selle vastu võtnud, ent samas sai pärija sellest kümne aasta jooksul loobuda.

Ma ei ütleks, et vana kord oli inimestele selgem. Vana seaduse puhul mindi notari juurde, et midagi saada. Uus seadus sunnib pärijaid tegelema ka päranditega, mis pole neile vaid meeldivad. Kui inimlikult on see ebamugav, siis ühiskonna seisukohalt on vaja, et pärimisasjad laheneksid, et inimesed tegeleksid nendega. Paraku on teatav sunnimoment ilmselt möödapääsmatu.

Oleks olnud ka alternatiivseid lahendusi, mis oleksid pannud rohkem kohustusi kohtule, ent valiti inimeste endi suuremat aktiivsust nõudev lahendus, mis samas võimaldab ise aktiivselt vara jagamisega tegelevatel inimestel pääseda väiksemate kuludega.

Praegu jääb mulje, et vanemate pattusid nuheldakse senisest enam laste kaela. Kas kusagil oli ka sellisest lahendusest huvitatud survegrupp, näiteks pangad?

Ma ei söandaks küll midagi sellist öelda. Iseenesest oli olemas huvi, et pärimine muutuks selgemaks, et inimesed ei ütleks, et mul on kümme aastat aega mõelda ja ülejäänud ühiskond oodaku, mis saab. Aga mingit pankade survet ma küll ei saa kinnitada. Pealegi hakati pärimisseadust sisuliselt tegema pärast eelmise jõustumist 1997. aastal ja esialgu pidi see jõustuma juba 2002. aastal.

Kas uue seaduse ajendiks oli asjaolu, et kuna rahva võlakoormus kasvas, siis tuli senisest enam tegeleda ka surnud inimeste võlgadega?

Uue seaduse ettevalmistus algas tükk aega enne suurema laenamise algamist. Seaduse jõustumine sattus, jah, sellisesse aega.

Kas testamendiga saab inimene teha, mida tahab? Näiteks kirjutada, et jätab lapse pärandist ilma, sest too abiellus neegriga?

Eesti pärimisõigus on küllalt liberaalne ja vaid oma ülalpeetavate jaoks tuleb raha jätta. Kui seda ei ole tehtud, on neil õigus sundosale pärandist. Täiskasvanud ja abi mittevajava lapse pärandist ilmajätmist ei pea pärandaja põhjendama. Testamendis võivad teatud punktid olla kehtetud vastuolu tõttu heade kommetega, ent mis on heade kommetega vastuolus, on kohtupraktika öelda. Kohtupraktika meil selles osas puudub. Ei saa küll teha sellist korraldust, et vara pärandan pereliikmetele, ent võlad riigile.