Kiri Portugali: Eestis tehakse tõhusalt tööd, aga peole tuleb minna oma toiduga

Foto: SCANPIX

Portugallane  Rui Martins Costa sõnul mõistis ta alles Eestis töötades,  kui ebaefektiivselt  Portugalis tööd tehakse. Ajakirjas Eurokratt ilmunud kirjas tunnistab mees, et Portugalil oleks Eestilt mõndagi õppida.

Tere, Carl!

Vabanda, et pole saanud sulle varem kirjutada. Sa küsisid, kuidas on elu Eestis ja kas ma soovitan siia tööle tulla. Tööd on nii palju olnud, aga ma püüan sulle nüüd vastata.

Otsustasin tulla Eestisse 2008. aasta kevadel. Mul oli küll hea ja stabiilne töö Lissabonis, perekond ja sõbrad, kuid soov olla lähemal oma Eesti tüdrukule pani mind otsustama tulla Eestisse. Mu vanaema, kes oli sel ajal 93-aastane, küsis: «Eesti? Kus see veel on?» Ja ta ei olnud ainuke… Teised inimesed kas ei teadnud, kus Eesti asub, või paigutasid selle riigi oma arusaamades kuhugi hoopis mujale. Nad uurisid minult, kuidas on elu Eestis ja kui aus olla, siis ma tõesti palju ei teadnud. Olin paar korda külastanud Tallinna, tundsin mõnd inimest, teadsin mõnd fakti, kuid seda kõike oli väga vähe. Mul oli plaan peatuda Eestis vaid paar aastat ja siis kolida mõnda teise Euroopa riiki.

Eesti oli juba 2008. aastal oluline IT-keskus Euroopas ja mul oli oma IT-taustaga siin lihtne tööd leida isegi kõnelemata ja mõistmata sõnagi eesti keelt. Sellele vaatamata oli mõte Eestis töötamisest väga ebamäärane. Minu töökogemused piirdusid seni vaid USA ja Portugaliga, kuid Eesti oli hoopis teine reaalsus. Erinevused ilmnesid juba töövestlusel. Vestluse ajal jäi mulle mulje, et need kaks inimest, kes mu ees istusid, tõesti tahtsid mind tundma õppida. Neid ei huvitanud niivõrd minu kraad kui isiksus. Meil Portugalis omistatakse kraadile suurt tähtsust. Kui sa oled arst või insener, hakkavad inimesed sind kõnetama kui härra doktor või härra insener. Eestis kutsuvad inimesed üksteist nimepidi ja kohtlevad kõiki ka tööl võrdselt. Keegi ei ole teistest tähtsam ainult oma kraadi tõttu.

Jalgpall ja efektiivsus

Eestis töötades mõistsin, kui ebaefektiivsed me Portugalis oleme. Portugalis algas mu tööpäev kell 9 ja lõppes 19. Selle aja sisse mahtus muidugi mitu pausi, sealhulgas tund-poolteist lõunapausi. Eestis on kõik efektiivsuses kinni ja on võimalik lõpetada tööpäev varem, nii et saad teha muid tegevusi. Mäletan, kuidas rääkisin interneti jututoas vennaga ja ütlesin talle, et mu tööpäev on läbi. Selgus, et tema oli alles lõunalt tulnud. Ometi on Eesti ja Portugali ajavahe vaid kaks tundi! Kuid see ei ole Eesti ja Portugali vahel ainus erinevus.

Esmaspäeviti ei kulutata Eestis tunde, et arutada möödunud nädalavahetuse jalgpalli tulemusi, ja mitte seepärast, et inimesed ei vaataks jalgpalli! Esimesel paaril kuul tundsin neist esmaspäevastest spordiaruteludest puudust, kuid nüüd ei pane ma seda enam tähele. Koosolekud on Eestis samuti efektiivsemad. Portugalis räägime me veerand tundi millestki muust ja koosolek läheb alati pool tundi üle planeeritud tunni aja. Eestis on kõik hästi organiseeritud, mis muidugi ei tähenda, nagu meil Portugalis ei oleks, kuid meie kaldume sageli esialgsest plaanist kõrvale, samas kui siin peetakse sellest kinni. Pärast seitset aastat siin töötamist võin öelda, et meil Portugalis oleks Eestilt mõndagi õppida.

Aga esimene aasta ei olnud lihtne. Üks asi on tulla Eestisse kaheks nädalaks või isegi kuuks, teine asi on elada riigis, mis on nii erinev sellest, millega harjunud oled. Teadsin, et esimene aasta tuleb keeruline. Seepärast otsustasin tulla enne talve algust, et olla enne pimeda aja saabumist kohanenud. Keel oli minu suurim takistus. Raske on käia väljas, kuulata inimesi rääkimas ja mitte midagi aru saada. Nõudis pingutust käia pidudel ja olla võimetu inimestega suhtlema. Enamik eestlastest räägib inglise keelt, kuid nad häbenevad teha vigu ja eelistavad mitte rääkida. Vähemalt mitte enne esimest õlut või klaasi veini…

Teistmoodi peod ja toit

Isegi peod on siin erinevad. Portugalis olin harjunud minema sõpradega kohvile ja lobisema või sõime väljas ja alles siis läksime baari. Eesti peod on väga minimalistlikud: peaaegu mitte mingit toitu, kuid kindlasti palju alkoholi. Pärast esimest või teist pidu ma juba teadsin, et pean oma toidu ise kaasa võtma või enne pidu kõhu täis sööma. Portugalis on tüüpiline, et me läheme välja ja arutame tänaval, millisesse baari me järgmisena sisse astume, ka üksteisega hüvasti jätame tänaval. Eestis – ilmselt ilmaolude tõttu – peab kõik olema enne plaanitud ja läbi mõeldud.

Kui Eestis öeldakse, et pidu algab kell 19, siis inimesed tulevad kell 19. Mäletan, et kui ma oma esimest pidu korraldades kirjutasin, et see algab 20 paiku, siis mitu inimest küsis, et kas see on 20.15 või 20.30. Portugalis tähendab 20 paiku seda, et inimesed hakkavad pärast 20 saabuma ja 20.15 või 20.30 on täiesti õiged ajad.

Toiduga oli Eestis lihtne harjuda. Eestis süüakse rohkem kartulit ja vähem riisi, rohkem sealiha ja vähem veist, samuti meile harjumuspärastest erinevaid kalu, kuid poest on lihtne saada peaaegu kõike, samuti on siin igasugu restorane. Olen õppinud siin nautima uusi tooteid, nagu hapukoor ja keefir, mida Portugalis ei ole.

Eestlased, nagu ma juba kirjutasin, kipuvad olema häbelikud ja introvertsed. Portugallastele meeldib mõelda, et me oleme sõbralikud ekstraverdid, kuid ma olen märganud, et alustada vestlust eestlasega on palju lihtsam kui portugallasega. Portugallased kipuvad olema umbusklikud ja isegi kui me võiksime öelda Tere! või Tere hommikust!, eelistame me säilitada piire. Samas − kui me oleme inimest tundma õppinud, huvitavad meid kõik teise inimese elu aspektid ja me jagame temaga ka oma isiklikku elu. Eestlased on teistsugused. Neile on väga lihtne esimesel korral läheneda, kuid neile meeldib hoida hiljem distantsi. See tähendab, et nendega on kerge saada jutu peale kohe esimesel korral, kuid hiljem nad ei jaga sinuga oma elu. Nad on lihtsad inimesed ja kui sa oled saanud mõne eestlasega sõbraks, siis sa tead, et see on sõprus kogu eluks.

Talv ja pimedus

Minu pere kartis, et kõige hirmsam kogemus on Eestimaa talv, et ma külmun siin ära. Ilmselgelt nii ei juhtunud! Ma külmetasin isegi rohkem jõulude ajal Portugalis kui siin Eestis. Minu jaoks ei ole siin külm. Halvim tunne aastas on aga see, kui ma ootan ja ootan kevadet ja see ei taha kuidagi tulla. 2008. aastast saati on talved olnud lumerohked ja seda ma tõesti hindan. Naudin auto puhastamist lumest, mulle meeldib talve värskus, ma armastan lund… Igal aastal esimese lumega ma tunnen end nagu väike laps, kes on alati võlutud esimestest lumehelvestest. Isegi pimedus on okei, sest ka Portugalis ei näeks ma eriti päikest, sest ma oleksin kogu aeg tööl. Seega ei häiri mind üldse, et mu tööpäev algab hommikupimeduses ja lõpeb õhtupimeduses.

Üldiselt ei ole talv probleem, kuid kui sa oled pärit riigist, kus kevad algab märtsis, kuid siin mõnikord sajab lund veel mai alguseski, siis… See lõputu talv häirib mind natuke. Samas, kui tuleb mai ja algab kevad, siis on tung saada välja ja nautida loodust nii suur, et püüan alati leida tegevusi vabas õhus. Olgu selleks siis jooksmine, jalgpall, piknik või lihtsalt jalutuskäik Kadriorus. Ma viibin Eestis rohkem vabas õhus kui Portugalis olles.

Kui Portugalis võib enamasti kindel olla, et suvi on kuum, siis Eesti suvi on vaheldusrikas: mõni päev palav, mõni külm, mõni vihmane… Suve kuumimal nädalal ma tavaliselt töötan.

Minu elus on pärast 2008. aastat palju muutunud. Mul on nüüd väike tütar. Igatsen endiselt mõningaid asju Portugalis ja naudin seal veedetud puhkust. Minu pere ja sõbrad, kes sinna jäid, on asendamatud. Minu Porto, päike, imeilusad rannad, hea toit – neid igatsen ikka veel. Nüüd, väikese tütre isana ei kujuta ma ette, et minu tööpäevad lõppeksid kell 19 ja ma ei saaks veeta aega oma tütrega. Portugalis peetakse perekonda küll oluliseks, kuid igapäevaelus veedetakse vähe aega perega. Aga seda ma Eestis tõesti naudin! Emapalgast ei maksa üldse rääkidagi – meil Portugalis on Eestilt palju õppida.

Kui ma enne 2008. aastat plaanisin jääda Eestisse vaid paariks aastaks, siis nüüd on mul väga raske mõelda Eestist lahkumisele. Eesti tundub kodusena. Ka seekord, kui mu lennuk Tallinna lennujaamas maandus, mõtlesin ma, kui hea on olla kodus tagasi…

Parimate soovidega

Rui Martins Costa