/nginx/o/2014/10/07/3411897t1h6f71.jpg)
Viimase rahvaloenduse andmetel iseloomustab Eestit teiste Euroopa riikidega võrreldes suur koduomanike osatähtsus. 78 protsendil Eesti leibkondadest on vähemalt üks leibkonnaliige eluruumi omanik.
Eestlane eelistab olla eluruumi omanik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riikide võrdluses paigutub Eesti selle näitaja poolest 7. kohale. Rumeenias on 93 protsenti leibkondadest eluruumi omanikud. Hoopis teistsugune pilt kirjeldab aga Rootsit, Šveitsi ja Saksamaad, kus alla poole leibkondadest on koduomanikud, kirjutab Statistikablogi.
Miks pilt riigiti erineb, sellel on omad põhjused. Eesti puhul oli eluruumi omandamise oluliseks mõjuteguriks Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud eluruumide erastamine. Paljud leibkonnad said just sel ajal varem riigile kuulunud eluruumi omanikeks. Praegu soodustab Eestis eluruumide ostmist tulumaksuseadusest tulenev tulumaksutagastus eluasemelaenu intressidelt ja vähearenenud üüriturg. Paljudes riikides maksusoodustused eluruumi omanikele puuduvad.
Eestis tegeleb üürikorterite pakkumisega vähe ettevõtteid, üüritakse peamiselt eraisikutelt. Erinevalt mitmetest teistest riikidest ei ole Eestis levinud pikaajaline, sealhulgas eluaegne rentimine. Kui hästi reguleeritud üürituruga riikides renditakse välja hea kvaliteediga eluruume, siis Eestis on üürikorterid tihti keskmises või halvas seisukorras ning omanikud ei ole huvitatud remontimisega kaasnevaid kohustusi võtma. Nii on üürimine levinud eelkõige suurematesse linnadesse õppima asunud noorte seas ning seda nähakse ajutise etapina enne oma kodu ostmist.
Riikides, kus paljud elanikud elavad üüripinnal, on tihti paigas ka näiteks üürihinna tõstmise määr aastas, et rendi kiire tõus ei tooks vastureaktsioonina esile ostubuumi. Lisaks on igal riigil veel hulk ajaloost ja kultuuriruumist tingitud põhjuseid üürimisele või omamisele. Saksamaal näiteks tekkis pärast II maailmasõja lõppu elamufondi kriis. Inimestel ei olnud majanduslikku võimekust eluruumide ostmiseks, ent elamispinda oli tarvis. Nii arendati välja suur hulk elamuid, mis olid algusest peale mõeldud rentimiseks.
Praegu pärsivad Eesti leibkondade võimalusi eluruumi soetamiseks majanduslanguse tagajärjel karmistunud kodulaenu võtmise tingimused.