Manifestiga lajataja

Foto: Pm

Kogu nädala kõlas ajakirjanduses äge protest tööandjate keskliidu üllitatud manifesti vastu, milles pidid olema sõnastatud eesmärgid ja tehtud ettepanekud majanduse arendamiseks järgmiseks neljaks või viieks aastaks. Selle turmtule võttis suures osa enda peale keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi.

Päris kahju oli vaadata, kuidas üks rahvusringhäälingu uudistesaate «Aktuaalne kaamera» ründavamaid saatejuhte Aarne Rannamäe hallipäise tippjuhi pihtide vahele võttis. Küsimuse peale, kas selles uhke nimega dokumendis leidub ka mõni punkt, mis lihtinimese ehk siis töötaja kasuks räägib, sattus Veskimägi ilmselgelt segadusse, sest tal lihtsalt polnud sellist näiteks tuua. Ei saanudki olla, sest tööandjad polnud sellele mõelnud.

Samuti polnud manifestis tööandjate lubadusi selle kohta, mida nemad ise tegema kohustuvad – kui palju ja milliseid investeeringuid teevad ja uusi töökohti loovad. Küll aga soovivad nad Eestisse tuua palju kenasid tumedaverelisi poisse ja tüdrukuid. Nagu  see valimisplakatki, mis meile Euroopast ilusaid mehi lubas. Valimised ju nüüdki tulekul.

Kõige rohkem ehmatas aga inimesi soov tõsta pensioniiga 67 eluaastani. Alles me jõudsime harjuda 65ga ja nüüd tahetakse taas tõsta, ahastasid inimesed. Kuhu me niimoodi jõuame, kui pensioniiga kogu aeg eest ära jookseb? Kas me sünnime siia ilma selleks, et surmani tööd rügada, või oleme siiski elu lõpul pisukese puhkuse ära teeninud?

Pensionide indekseerimine ja nende vähendamise võimaluse seadustamine ainult lisas õli tulle. Veskimägedel (mõtlen siis nii Ennu kui Taavit, kes mõlemad manifesti koostamisel osalesid) pole muidugi vaja pead murda küsimuse üle, kuidas 5000 krooni eest korterikulud tasuda, ravimid ja kõik iga päev vajaminev osta ning veel ka eesootavad hinnatõusud alla neelata.

Taavi Veskimägi tuli nimekaimule appi, öeldes, et eestlane tuligi mõttelaiskusest lahti raputada ja selleks oli vaja välja pakkuda tavalisest julgemaid ideid. Tema hinnangul oleks hea, kui kas või kolm-neli manifestis olevat ideed ellu jõuaks.

Ma ei nimetaks seda dokumenti jamaks, nagu on nüüd korduvalt tehtud, aga päris õigeks asjaks ka mitte. Pigem nõustuks Raivo Varega, kes leidis, et ajastus ja ka sõnastus olid valed.

Milleks šokeerida inimesi nüüd, kui nad just raskest majandussurutisest toibuma hakkavad? Selle asemel, et süstida lootust paremale tulevikule, lisas Enn Veskimäe kontor ühiskonda uue annuse ebakindlust. Me tahaks ikka teada, kui vanalt pensionile saame, et selle järgi oma plaane seada.

Nagu tahaks olla kindel, et meie palgast jälle mingeid uusi makse maha võtma ei hakata. «Kas tõesti usute, et tööandjad sotsiaalmaksu võrra, mis töötaja kuutasust maha minema hakkab, nende palka tõstavad?» küsis meremeeste ametiühingu juht Kaia Vask. Kas usume?