Kohtutäitur: meie tasude kärpimine pole võluvits lühemaks menetluseks

Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja ametikogu juhatuse esimees Janek Pool Foto: Tiit Blaat

Justiitsministeeriumis olev eelnõu, mis peaks kohtutäituri tasu viima kooskõlla kulupõhise arvestusega ning pakkuda paindlikumat nõude täitmist, ei pruugi sellisel moel tagada kumbagi. 

Vaatame siis kuidas neid eesmärke saavutada üritatakse.

Juhul, kui võlgnikule on võimalik täitmisteade mõistliku pingutusega kätte toimetada rahvastikuregistrisse kantud elukoha või sideandmete või äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud asukoha või kontaktandmete või täitedokumendis märgitud võlgniku aadressi järgi, tuleb rakendada väiksemat täitemenetluse alustamise tasu.

Kui isikutel on neis eelpool nimetatud registrites erinevad andmed ja kohtutäitur peab kõik need järele kontrollima (reaalselt neile aadressidele kirju või kullerit saates), siis kas see on võimalik eelnõu järgse 15 euroga? Või kuskohast jookseb see müütiline «mõistliku pingutuse» piir? Selle kohta me eelnõust vastust ei leia. Jätame kohtupraktika sisustada? Kulutagem üksteise ja maksumaksja aega ja raha.

Juhul kui täitedokumendi täitmine on täies ulatuses võimalik elektroonilise arestimissüsteemi kaudu, on kohtutäituri põhitasu 16 eurot. Mainimata on jäänud asjaolu, et selle elektroonilise arestimissüsteemiga on liidestunud 4 panka 13st Eesti Pangaliidu liikmest.

Tähendab, kui isik hoiab oma raha mõnes elektroonilise arestimissüsteemiga mitteliidestunud pangas, siis on täiesti sobilik maksta suuremat kohtutäituri tasu? Kas tõesti ainult kohtutäiturid saavad aru, et see ei vasta võrdse kohtlemise põhimõttele?

Riigi poolt kehtestatud (riigilõivu sarnase) kohustuse sissenõutavaks muutumise hetkel peab olema üheselt selge selle sissenõutavaks muutunud kohustuse rahaline suurus. Kavandatav muudatus loob aga olukorra, kus täitmisteate kättesaamisel ei ole täitemenetluse alustamise tasu maksmiseks kohustatud isikule (ega tegelikult kellegile) üheselt selge, kui suur on tema suhtes juba sissenõutavaks muutunud kohustuste summa.

Arusaamatu on muudatuse seletuseks toodud «ühe palgaperioodi» argumendi asjakohasus juriidilisest isikust võlgniku puhul – näiteks töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud töötasu sissenõudmisel töötaja kasuks. Minu menetluses on ca 3700 eraisikust võlglast (neist ca 190 elatise nõuet) ja umbes 100 juriidilist isikut.

Samuti tekitab kahetisi tundeid kriminaalasjades süüdlastelt välja mõistetud kahjuhüviste sissenõudmisel sama vabatahtliku tasumise tähtaeg. Protsessid kriminaalasjades on reeglina pikad – nüüd lisandub kannatanule veel 30 päeva ooteaega, enne kui kohtutäitur saab asuda nõude sissenõudmiseks konkreetsemaid samme astuma.

Juba täna on tegelikult selliste nõuete täitmisel olemas ebavõrdse kohtlemine. Kui näiteks süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud välja kahjuhüvis kannatanule ja kriminaalmenetluse kulud riigi tuludesse, siis juhul, kui süüdlasel tekib mingit tagastamisele kuuluvat riigimaksu, võtab riik selle läbi Maksu- ja Tolliameti endale. Kuriteos kannatanu saab sellest rahast siis midagi, kui riigi nõudest üle jääb.

Eelnevast nähtub, et täitemenetluse kiirendamise võluvitsaks näikse olevat kohtutäiturite tasude vähendamine. Mis on aga viimase 15 aasta jooksul tegelikult toimunud? Üha rohkem ja rohkem nõudeid tasutakse ära enne täitemenetlust, et vältida kohtutäituri tasu.

Mina kui aastatega mulgiks saanu kiidan sellise mõtteviisi igati heaks. Sellega on ju tegelikult sundtäitmise eesmärk täidetud – nõudeid tasutakse rohkem vabatahtlikult kui sunniviisiliselt.

See info loomulikult ei jõua kohtutäiturite statistikasse – me saame arvestust pidada nende nõuete osas, mis meieni jõuavad. Kui eelnõu tegijad vaevunuks konsulteerima suuremate sissenõudjatega, saanuks nad sama vastuse.

Kuid ega vastuse saamine samas veel edasi aita – vastust tuleks arvestada ka. Huvigruppidega arvestamine on aga jätkuvalt seaduse kirjutajate nõrk koht. Kui soovitakse saada praktikas töötavat tulemust, on iseenesest mõistetav, et praktikute arvamusega tuleb arvestada.

Vabatahtliku tasumise tähtaja pikendamise eesmärki on sama hästi võimalik saavutada pikendades täitedokumendis antava tasumise või vastuväidete esitamise tähtaega. Samuti on võimalik parandada seaduse tasemel nõuete kättetoimetamise kohustust enne täitemenetlust.

Ei saa jätta tegelikult pisut kritiseerimata ka meie võlgnikke – kõige levinum vabandus nõude täitmata jätmisel on see, et ta pole vastavat nõuet enne täitemenetlust kätte saanud.

Õiged andmed rahvastikuregistris on pigem erakordne nähtus. Alles hiljuti oli probleem ühe kiiruskaamera trahvi saanuga: «Miks mulle midagi ei ole teatanud  politsei, miks kohtutäitur ei ole täitemenetlusest teda teavitanud - kõige selle minu ja riigipoolse «tegematajätmise» pärast sai tema oma trahvist teada alles arestitud pangaarvet nähes.» Oli selline pikem telefonivestlus, kus see proua siis lõpus teatas, et ta ei olegi põhimõtteliselt huvitatud oma õigete andmete teatamisest - ta pole seda teinud ja ei kavatsegi teha. 

Minu arvates on siin üks võimalik lahendus – hoidke oma registriandmed ajakohased. Samuti pakub Eesti Vabariik kõigile e-posti omanikele riigiga suhtlemiseks aadressi [e-mail] ümbersuunamist Sinu toimivale e-posti aadressile – vajalikud dokumendid käes ilma liigse aja- ja närvikuluta (ja ei mingit spämmi).

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et kohtutäiturite tasude vähendamine ei aita kaasa täitemenetluse läbiviimise lühemaks muutumisele. Pigem võib siin tekkida hoopis vastupidine efekt – kui täitemenetlus läheb võlgniku jaoks odavamaks, tekib taas selliseid võlgnikke, kes venitavad oma kohustuste täitmisega lihtsalt sportlikust huvist. Väiksem tasu ei võrdu lühem menetlusaeg.

Väidetavalt ei pane eelnõu kohtutäituritele täiendavaid töökohustusi, vaid viib täituri tasu vastavusse tehtud töö mahuga. Kuidas siis sellisel juhul suhtuda seaduseelnõusse 803SE (kohustuste lisamine kohtutäituritele elatisenõuete asjades)? Tundub populism. Või mis tundub. Ongi.