Epi talu teeb kiiksuga moose

Inge Uulits on omatehtud hoidiste üle õigusega uhke. Tänavu võitis ta Lääne-Eesti väiketootjate konkursil oma mustsõstraketšupiga kõrgeima tunnustuse. Foto: ENE KALLAS

Epi talu asub Kuressaarest vaid kuue kilomeetri kaugusel Muratsis, kus valmivad talu perenaise Inge Uulitsa tehtud moosid-ketšupid-teed, mida ta ise nimetab «väikese kiiksuga» toodeteks.

Inge Uulits on põlissaarlane, lõpetanud Kuressaares keskkooli ja õppinud Tallinna tehnikaülikoolis konserveerimise tehnoloogiat. Pärast ülikooli töötas ta kalatööstuse laboris ja Kaarma kolhoosi mulla ja söötade laboris. «Laboribaas on väga hea alus ehk know-how,» sõnas ta. «Sa kujutad ette, mida tähendab steriilsus ja tootmine.»

Inge Uulitsa tegemised keerlevad mooside ja ketšupite ümber. «Eriala lööb nüüd välja,» ütles ta ning ei lasknud end suurt eksitada mõnevõrra teistlaadi küsimustest, pöördudes ikka ja taas omaloodud hoidiste teema juurde. Võiks lausa öelda, et hoidistest on saanud tema elu, siht ja eesmärk.

Septembris sai viis aastat sellest, kui Inge Uulits hakkas tegelema hoidistega. Jutu käigus näitas ta purki, kus peal kirjas «Tuline kõrvitsamoos». «Seal ei olnud algul sees ingverit,» täpsustas Epi talu perenaine, «aga hiljem sai ingver klientide eelistusel lisatud. See kõrvitsamoos oli meil kodus üks laste lemmikmoose.»

Esimesed katsetused

Alanud kõik aga niimoodi, et Karen Allas MTÜst Saaremaa Turundusühing oli kutsutud Rootsi saarlaste päevadele. «Panin talle kaasa kodused teepakid ja paar hoidist. Ja kui sealt tagasi tuldi – kaubaks olid läinud vaid Muhu pätid ja must leib – pärast seda hakkasin hoidiseid arendama, et võib-olla saab müüa,» jutustas Inge Uulits. Seejärel läinud ta Ülemiste keskusesse laadale ühe oma moosiga. «Oli vist kõrvitsa-ebaküdoonia moos,» meenutas ta. Palju seda kaasas küll polnud, ehk 10, võib-olla 12 purki, aga pea kõik sai müüdud.  

Kuidagi sattus moos ka presidendiproua poolt koostatud korvi, mis läks Austria presidendipaarile. «See innustas,» muheles Inge Uulits. Ja nii äri alguse saigi.

«Hakkasin proovima,» sõnas ta. Sügisel toimus Põhjamaa kokkade seminar. «Sinna tegin pihlakamoosi. Kohe läks kaubaks, kogused olid mul ju imeväiksed: 10–20 purki. Mulle endale pihlakas ei ole kõige sümpaatsem. Jah, ta on kasulik, aga ta maitse ei meeldi mulle eriti.»

Esimesed etiketid sai tehtud projektide raames. «Tänu sellele, et tegime turundusühingu aastal 2009, sain tuule tiibadesse,» tunnistas Inge Uulits. «Ega minu tooteid ei leiaks sealt metsast ju keegi üles.» Tema jäänudki turundusühistus hoidiste ja teede peale, teised teevad jälle midagi muud.

«Nüüd tundub, et ma teen Saaremaal kõige rohkem erinevaid hoidiseid,» muheles Uulits.

Oma talu on Inge Uulitsal 1984. aastast saadik. «Siis oli see suvekodu, aga nüüd elan seal aastaringselt,» rääkis ta. «Koduköögis teen hoidiseid. Minu jaoks on see parim variant. Lapsed on Tallinnas ja elan siin üksinda.»

Tööpäev

Enamasti näeb Epi talu perenaise tööpäev välja selline, et paneb õhtul külmikust võetud marjad sulama, suhkru peale. «Hommikul hakkan keetma. Keedan ainult puupliidi peal. Elektriahjus kuumutan purgid ja kaaned keedan läbi,» kirjeldas ta tööprotsessi.

Värskete marjade tegemine on kiirem. Paned muudkui pliidile ja keedad. «Mul on 10-liitrine pott,» sõnas ta. «Korraga teen 50 purki.» Täpselt kümne liitri jagu.  

Tootmine toimub teavitatud koduköögis ja tooraine valitakse võimalusel mahetootmisest (peet, porgand, õunad), kuid Saaremaal pole võimalusi muid marju-puuvilju mahetaludest osta, neid lihtsalt ei kasvatata. Kogu muu tooraine ostetakse ainult kohalikelt tootjatelt. Vaid vürtsid ja ingver saadakse kaubandusest. «Selliseid marju ja teetaimi, mis kasvavad ka teede ääres, ma põhimõtteliselt ei osta, sest ma ei ole kindel, et need sealt korjatud just polegi,» sõnas ta.

Inge Uulits soovitas siinjuures kõigil mõelda, mida endale sisse sööd ja mida sa teistele teed. «Südametunnistus peaks ikka kõigil olema,» arvas ta.  

«Kui midagi pole hetkel teha, siis käed kohe sügelevad hoidiste valmistamise järele. Ma teen igal aastal midagi uut. Sel aastal oli selleks pihlakaketšup,» rääkis Inge Uulits. Ta tegi seda päris palju, aga kõik osteti jõuluks ära. Pihlakaid ostab ta ühe proua käest, kes elab metsas ja kel kasvab kümmekond suurt pihlakat maja juures.

«Teeb palju rõõmu, kui näed, et sinu tooted ka teistele meeldivad,» lausus ta.

Vaatasin lauale pandud hoidiseid, kuulasin Inge Uulitsa juttu, kus figureerisid mõned sellisedki nimed, mida laua peale seatud hoidiste pealt ei suutnud leida ja pakkusin, et ehk on tal ligi 20 erinevat müügiartiklit. Ülelugemisel selgus, et 18. Ning lisa on tulemas.

«Nägin saadet, kus tehti kastet ploomist ja kadakamarjadest,» kõneles hoidistaja. «See pani mõtted liikuma.»

Lisaks mõlgub tal meeles veel üks toode. «Suveks võiks teha ilma suhkru lisamiseta naturaalset marjavett, kuid sellel on karmid pandipakendi nõuded ja ma veel mõtlen, kas jõuan lisaaruandeid teha.»  

Nüüd tulebki Inge Uulitsa jaoks mõnes mõttes ilus aeg. Kaupa läheb küll vähem, kuid on aega katsetada.

Maarohuteed

Aga mitte ainult hoidised ei ole Epi talu tunnusmärk. Inge turustab ka maarohuteesid. «Neid on tootmises 15–16 sorti olenevalt aastast,» sõnas Epi talu perenaine ja täpsustas, et enamik taimi kasvab enda aias või oma maa peal. Estragon, iisop, meliss, piparmünt, aedliivatee, salvei, saialill, pune, pärnaõied, kõrvenõges – loendas ta. Metsast korjab ta nurmenukke, raudrohi kasvab kohe aia taga, kadakamarja ostab sisse, kaselehed on endal ja mustsõstralehed ka.

Epi talu kaubad on müügil üle terve Eesti. Kõige enam leiab neid vast Saaremaalt ja Tallinnast, aga ka Pärnust ja Tartust. Samuti on võimalik kaupa tellida posti teel.

Mis aga kõige enam kaubaks läheb, on raske öelda – nii kentsakas kui see ka pole, erineb tendents lausa poeti. Ning mõned kauplused võtavad vaid moose sisse, mõned ainult ketšupeid.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.