Sirje Niitra: väike vastutulek

Sirje Niitra Foto: Pm

Kõik me satume aeg-ajalt olukorda, kus ostetud asi on vaja tagasi viia, sest see ei tööta või ei rahulda meie vajadusi – vahel õnnestub see ümber vahetada, vahel ära parandada ja vahel isegi raha tagasi saada. Vahel tuleb aga asuda sõjajalale, kõigepealt müüja ja siis tootjaga.

Inimene viib tehasepakendis puhvetkapi oma autoga koju, pakki avades pudeneb põrandale hunnik saepuru. Jalgu pole kapile võimalik katkisse kohta kinnitada, sest kruvid ei püsi sees. Tootja ajab vea muidugi tarbija kaela, sest kapp võis transportimisel tõepoolest maha kukkuda. Võis, aga ei pidanud. Kes teeb selgeks?

Müüja peab koostöös tootjaga praagi kõrvaldama «mõistliku aja jooksul», sest nii on kirjas seaduses. Aga milline on see mõistlik aeg? Kiiresti riknevatel toiduainetel ja külmikul kindlasti erinev. Selle aja pikkuses peavad pooled ise kokku leppima. Aga kui on puhkenud konflikt ja lepet ei saavutata?

Olles poest saanud näiteks trenažööri, mis juba esimestel kasutusnädalatel rikki läheb, ei usalda ma enam tarbijana seda toodet. Tahaks teist ja paremat, olgu või kallimat. Aga selline võimalus puudub. Alles siis, kui see kolm korda järjest rikki läheb, saan lõpuks raha tagasi küsida või teise margi vastu vahetamist nõuda.

Enamasti tuuakse garantiiremonti ühest ja samast partiist asju ridamisi. Kord ütles müüja ostjale, kes vigase kohvikeetja tagasi tõi: «Oi, need ongi meil kõik seesugused.»

Kolleeg rääkis, et ostis ei tea millise tuhina ajel endale õliradiaatori, mida tal tegelikult üldse vaja ei olnud. Mõtles kodus natuke ja läks poodi tagasi. Müüja küsis, mis viga, ja kolleeg vastas, et viga pole midagi, aga tal pole kohe üldse seda riistapuud tarvis. Ja kujutage ette, müüja andis raha tagasi.

Või teine näide. Mees kinkis mulle sünnipäevaks jalgratta. Oli teine ilus küll, aga kuidagi raske tundus. Polnud nagu päris see, mida tahtnud olin. Kui ka esituli streikima hakkas, saatsin poodi meili teatega, et soovin vahetada parema vastu. Reibas hääl ütles telefonis, et tooge siia, leiame lahenduse.

Kuna juba varem oli mulle samas poes üks teine ratas silma torganud, näitasingi nüüd näpuga selle peale. Ja selle ma saingi. Tean väga hästi, et poodnik poleks pidanud mulle uut ratast andma, vaid oleks võinud lihtsalt lambi ära parandada, aga ta tegi seda siiski. On päris kindel, et ka pere järgmise jalgratta, või miks mitte ka suusad, sealt ostan.

Et head näited ülekaalus oleks, lisan veel ühe. Suve hakul pakkus üks aianduspood mulle ostetud markiisi eest pool raha tagasi, kui ilmnes, et see vett ei pea, sest polnud meid sellest ette teavitanud. Nii et hea tahtmise puhul saab kliendile vastu tulla küll.