Kui täpne olla, siis on see 60 miljardit eurot koos juba käimasolevate programmidega, mille käigus ostetakse kommertsvõlakirju ja varadega tagatud võlakirju. Analüütikute hinnangul jääb riigivõlakirjade ostude mahuks 50 miljardit eurot.
Võlakirjade ostmist hakkab koordineerima EKP. Tänaseks ei ole välja öeldud, kuidas see koordineerimine toimuma hakkab, aga oletada võib, et teataval määral saab iga riigi keskpank ise otsustada, mida osta.
Tõenäosus osta oma riigi võlakirju on suur ja kui mõni riik ei suuda võlakirju tagada (default), siis kannab tema enda keskpank suurema osa kahjust (80 protsenti). See peaks sundima valitsusi olema ettevaatlikud ning ajama niisugust poliitikat, et poleks ohtu muutuda maksejõuetuks.
Tõenäoliselt peavad keskpangad ostma ka negatiivse tootlusega võlakirju, sest mitmete kõrge reitingu ja lühemate tähtaegadega võlakirjade tootlus on miinuses. Keskpangad sooviksid küll osta eelkõige pikemaajalisi võlakirju, aga kuna Euroopa võlakirjaturg on erinevalt USA omast võrdlemisi õhuke, muutuvad need ilmselt defitsiitseks. Seega tuleb selleks, et soovitud kogust kokku saada, mõnede riikide võlakirjadele, näiteks Saksamaa omadele, peale maksta. Niisiis hakkavad keskpangad veidi subsideerima ka finantsvahendust.
Võlakirjade kokkuostul on kaks piirangut: ühe riigi võlakirjadest ei tohi osta rohkem kui 30 protsenti kogumahust ning kindla võlakirja mahust tohib osta maksimaalselt 25 protsenti.
Kahe riigi, Kreeka ja Küprose võlakirju praegu osta ei saa, sest neid on juba EKP portfellis sellisel hulgal, et keskpank neid osta ei tohi. Kuna osa võlakirjade lunastamistähtaeg jõuab kätte suvel, võiks neid põhimõtteliselt osta, aga selle kohta peab EKP tegema eraldi otsuse.