Salajane operatsioon: kuidas Soome päästis laevaehituse

Kruiisilaeva Oasis of the Seas ehitus Turu dokis 2009. aastal. Foto: Vesa Moilanen / AFP

Kaks aastat tagasi oli Korea ettevõttele STX kuulunud dokid ja tuhanded töökohad ohus. Kuidas Soome rahvuslik uhkus laevaehitustööstus päästeti, ülisalaja ja kohati vahendeid valimata, ehk kuidas Soome valitsus müüs dokke mis talle ei kuulunud, kirjutas nädalavahetusel Helsingin Sanomat.

Operatsioon algab 2012 jõulude ajal, kui Soome valitsusse jõuab Lõuna-Korea kontserni STX taotlus – tütarettevõte STX Finland, Soome Turu ja Rauma dokkide omanik, vajab 50 miljoni eurost kapitalisüsti. Kui seda ei saada, ei tule ettevõttele tellimust Norra-USA jõukalt kruiisifirmalt Royal Caribbean Cruises (RCC) kruiisilaeva Oasis 3 ehituseks. Mis ühtlasi tähendaks dokkide sulgemist ja tuhandete inimeste koondamist.

Peaministri Jyrki Kataineni eestvedamisel näitab Soome valitsus siiski selgroogu ega anna korealastele raha. Soome valitsuselt pommitav summa on küll riigieelarvega võrreldes tühine, kuid selle andmisel on ees suur takistus: STX on majanduslikult hädas. Korealased on tulnud Soome reisilaevaehitusse sama loogikaga, mida nad rakendasid kodumaal kaubalaevu ehitades: esimene laev on kallis, teised sama seeria laevad juba odavamad. Aga kruiisilaevade ehituses see loogika ei päde, sest iga laev on enamasti eelmisest erinev. Nii tootiski iga uus laev STXile aina enam kahjumit. Ja Soome valitsus kardab, et kui antakse esialgu 50 miljonit, küsib STX varsti juurde. Kogu asjal on juures väljapressimise lõhn.

Teine variant oleks, et Soome saab oma raha eest osaluse STX Finlandis. Nagu Prantsusmaa on üks omanik STXi Prantsuse harus. Ka seda Soome ei taha ja majandusminister Jan Vapaavuori tõmbab joone maha: valitsus aitab igati ja teeb kõike mõistlikku, kuid ei seo ennast uppuva ettevõttega.

Soome valitsuse vastuhakk päädib sellega, et Oasis 3 tellimus lähebki STX France'i dokkidesse Saint Nazaires. STXil ükskõik, kumb ta tütarettevõtetest laeva teeb, soomlastel ja prantslastel aga mitte. Nüüd saab Soome valitsus tuld igast suunast: opositsioonilt, ametiühingutelt, töösturitelt.

2013. aasta algul tundubki, et Soome laevatööstus läheb oma loojangule vastu: tellijad ei taha STXiga enam koostööd teha, sest firma finantsprobleemid on kaugele paista, samuti see, et Soome valitsus ei toeta. Siis otsustab valitsus: Soomes tehakse laevu edasi, aga ilma STXita. STXi väljapressimine pöördub ettevõtte enda vastu.

Ees on aga mitu probleemi. Kõige suurem neist see, et korealased ei tunnista, et ettevõttel oleks midagi viga. Teine see, et Soome valitsus ei oma midagi, ühtki juppi STXi ärist Soomes, kuid peab otsima ostjad. Kolmas, et asjaga on tuline kiire: STXi emaettevõtte ees horisondil terendab pankrot. Ettevõtet saneeritakse ja selles on suurim sõnaõigus nüüd kreeditoridel, pankadel.

RCC toel suudavad soomlased läbirääkimised viia niikaugele, et riik ostab Turu dokkide aluse maatüki 23,5 miljoni euro eest. Samuti leiab RCC raha, et lõpetada kahe Turu dokkides valmiva kruiisilaeva ehitus. Laevad tellis TUI Cruises, pooleldi RCC omanduses olev kruiisifirma. RCC võitleb Soome valitsuse poolel, sest ei taha kaotada Turu tehast kruiisilaeva ehitajana – muidu jääb dokkide valik Euroopas juba liiga ahtaks.

Sama aasta suvel valmib valitsuse tellitud konsultatsioonifirma Roland Bergeri hinnang: kahele laevatehasele (Turu ja Rauma) ei jätku tellimusi, üks tuleb sulgeda. Vastumeelselt lepivad korealased sellega, panevad Rauma tehase kinni ja müüvad krundi Rauma linnale. Aasta hiljem alustab Rauma dokkides tööd kohalik firma, Rauma Marine Constructions.

Veel on jäänud teha kaks asja: veenda korealasi, et nad müüks ka teise poole jäälõhkujate ehitajast Arctechist (Aker Arctic), millest pool kuulus juba Vene ettevõttele USC, ning Turu dokkidele uue omaniku otsimine.

Rahahädas STX nõustub viimaks Arctechi osaluse müügiga. 2013. aasta detsembris ostab tööstusse investeeriv fond Teollisuussijoitus selle 9 miljoni euroga. Aasta hiljem omandab selle osa samuti USC.

Turu dokkide päästmiseks käivitab Soome valitsus aga kaks salajast operatsiooni, koodnimedega «Town Hall» ja «Santa Cruz». Esimene neist on ostja leidmine. Parimaks lahenduseks peetakse Saksa Meyer Werfti, kes võiks vajada otse merelepääsuga dokke. Meyeri Papenburgi dokid avanevad nimelt jõele.

Pärast kuid kestnud pinna sondeerimist reisib Vapaavuori novembris 2013 ülisalaja Saksamaale Papenburgi, kohtuma Meyeri juhtidega. Reis on nii salajane, et kuluaruandedki salastatakse, ministeeriumi ajaloos esimest korda. Soomlased kardavad, et kui korealased kuulevad, et Meyer on ostja, küsivad nad hingehinda.

2014 kevadel käivitub «Santa Cruz»: Vapaavuori sõidab Lõuna-Koreasse rääkima, et dokkidel on ostja. Kasutatakse terminit «nimetamata tööstuspartner» - «unnamed industrial partner». Korealastele jääb ilmselt mulje, et tegu on Soome ettevõttega, mis pole laevaehituses veel endale nime teinud.

Maiks on Meyer hinnanud, et Turu dokkidest võiks asja saada ja kirjutab alla mittesiduva ostupakkumise. Sakslased tahavad ainult, et ostetaval tehasel oleks tellimusi, sest laevaehituses on need peamine valuuta: tehas tellimusteta pole midagi väärt. Jälle ulatab Soomele abikäe RCC, selle tütarettevõte TUI Cruises tellib Turust veel kaks laeva.

Augustiks on Turu dokid müüdud. Hind pole avalikkusele teada, seda on hinnatud 200 ja 300 miljoni euro vaheliseks. Soomele on siiski tähtsam, et dokid säilivad ja töökohad ka. Jõuluks võtab Vene USC täielikult üle Arctechi. Nüüd on STX Soomest läinud.

Ja Prantsusmaale lipsanud Oasis 3 tellimus on laevatehasele kuulduste kohaselt kahjumlik.