Kaur Paves: käed eemale viinast!

Foto: Postimees.ee

Kolm päeva tagasi palusin riigikogu rahanduskomisjoni liikmel Helle Kaldal kommenteerida suurärimees Joakim Heleniuse ettepanekut tõsta alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi, mis võiks ärimehe suurejoonelisel hinnangul sillutada Eestile tee saamaks Singapuri-laadseks majandustiigriks.

Poliitikule omaselt ei vastanud Kalda küsimusele. Makromajandusliku analüüsi asemel, mida võiks rahandusspetsialistilt eeldada, viis Kalda igal võimalikul juhul jutu kangelaslikule võitlusele viinakuradiga. «Olen alati olnud alkoholireklaami väga suur vastane ja olen jätkuvalt,» kõlas Kalda esimene lause.  

«Ühtpidi reklaamime alkoholi enne sööki ja pärast sööki ja siis küsime, miks meil nii palju juuakse,» pani Kalda pärast põgusat teemakohast vestlust peagi vana plaadi jälle peale. «Mulle väga meeldib, et Postimees sel suvel selle teema tõstatas – õigesti tõstatas! Ja teiegi täna tõstatate.» Meelitav kiitus, aga mille eest?

Suve hakul avas viinasõprade pihta tule põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes asja eest, teist taga esitas majandusministrile ettepaneku keelustada lahja alkoholi välireklaam ja alkoholimüük bensiinijaamades. «Hoiakute kujundamine ja ennetustegevus on kõigi ministeeriumide ülesanne ja kohustus,» tõrjus Seeder süüdistused sotsiaalministeeriumi mängumaale trügimises.

Alkoholipoliitika küsimuses koalitsiooni ja opositsiooni seisukohad ei lahkne. Joodikule võib täie südamerahuga virutada iga poliitik, kes endal reklaami ja populaarsust nappivat tunneb. Viimaste kohalike omavalitsuste valimistel eel postimees.ee testi täitnud juhtivad poliitjõud kiitsid üksmeelselt heaks alkoholimüügikeelu kella 10–22. Ainsana lubas endale killukese liberaalsust valimisliit Spisok Klenskogo – Russkij Tsentr, kelle nägemuses võinuks lubada müüa õlut ja veini ööpäev läbi linna­ositi piiratud hulgas müügipunktides.

Klenski, teadagi, põrus valimistel, seega pole ka valijal enda õiguste piiramisest sooja ega külma. Eestimaalastele näib lausa meeldivat pealt vaadata, kuidas tark valitseja järjekordsed vabaduskraanid kinni keerab. Aeg, mil kas või keset ööd võis nurgapealsest putkast pudeli soetada, kustub õrnaks mälestuseks.

Võib kindel olla, et riigikogu valimiste eel tõmmatakse uute võimalike keeldude ja piirangute teema taas üles. Kurb on aga see, et kui keegi nende vastu häält tõstabki, siis sekundaarsetest põhjustest lähtudes, kasvavale varimajandusele või kohalike tootjate kahjumile viidates. Unustatud on aga peamine: teovõimelise inimese võõrandamatu õigus juua palju ja millal tahes.