Madis Aben: Raha trükkimine pole nali

Rahandusministeeriumi analüütik Madis Aben. Foto: Toomas Tatar

Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna analüütik Madis Aben arutleb, miks vőiks «raha külvamine helikopterilt» olla arvestatav makromajanduspoliitiline meede eurotsooni deflatsioonist väljatoomiseks, suurtöötuse vähendamiseks ja kogu ELi majanduse juba seitse aastat kestnud kriisi seljatamiseks.

Madis Aben kirjutab rahandusministeeriumi blogis:

Postimehes ilmus 7. jaanuaril pealkirja all «Spiegel: mis oleks, kui jagaks kõigile raha?» refereering erinevatest arvamustest turgutada Euroopa stagneerunud majandust sularaha laialijagamisega otse elanikele. Nagu arvata võis, tekitas see plaan elevust ning mitmed kohalikud respekteeritud tele- ja raadiosaatejuhid imestasid, miks ilmub selline koomiline tekst majandus- ja mitte huumorirubriigis, «nagu oleks esimene aprill!».

Miks võiks «raha külvamine helikopterilt» olla siiski täiesti arvestatav makromajanduspoliitiline meede eurotsooni deflatsioonist väljatoomiseks, suurtöötuse vähendamiseks ja kogu ELi majanduse juba seitse aastat kestnud kriisi seljatamiseks?

Ettekujutuse eurotsooni majanduse seisust ja väljavaadetest annab juuresolev pilt, mis näitab erinevate riikide sisemajanduse kogutoodangu (SKT) arengut elaniku kohta alates kriisi algusest. Nagu näha, ei näe OECD viimane prognoos ette eurotsooni SKT jõudmist 2008. aasta tasemele ka järgneva kahe aasta jooksul. Seega pole ime, et majandusteadlased otsivad lootusetus olukorras väljapääsu ebatraditsiooniliste lahendustega.

Sularaha laialijagamise mõte otse elanikele ei kuulu sugugi ulme või koomiksite valdkonda. «Helikopteriraha» kujundit kasutas esmakordselt Milton Friedman ja Föderaalreservi endine juht Ben Bernake sai helikopteri-Beni tiitli oma kriitikutelt, kui ta viitas Friedmani pakutud võimalusele deflatsioonioht soovi korral «rahatrüki» abil alati kontrolli alla saada. Samas on seda operatsiooni tõhusam läbi viia keskpanga ja valitsuse koostöös. USAs on see poliitilisi piiranguid arvestades viimases kriisis ilmselt rahuldavalt töötanud, kuid eurotsooni olukord on erinev.

Rahatrükk on veidi ähmase sisuga termin, mille vasteks USAs võib pidada näiteks «kvantitatiivset lõdvendamispoliitikat». Selle käigus ostis Föderaalreserv finantsturgudelt (erasektorilt) valitsuse võlakirju välja mõeldud ehk «värskelt trükitud» raha eest. Ehk teisisõnu vahetas valitsuse pikaajalise võlakohustuse (võlakiri) lühiajalise võlakohustuse (sisuliselt sularaha, tehniliselt küll keskpanga reservide) vastu.

Et raha tekkis erasektorile juurde, valitsuse võlakohustused aga ei kasvanud (muutus vaid nende tähtaeg), võibki sellist operatsiooni rahatrükiks nimetada. (Tegelikult tegelevad keskpangad analoogsete operatsioonidega igapäevaselt oma rahapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.) Sisuliselt sama eesmärgiga oleks raha naturaalne trükkimine keskpanga poolt trükipressiga paberile ja jagamine elanikele. Rahatrüki eesmärk on igal juhul erasektori finantsilise jõukuse suurendamine, mis peaks tõstma tarbimis- ja investeerimisvõimet.

Kriitikud kartsid selle operatsiooni tulemusena lakke kargavat inflatsiooni, mida nad ootavad tänase päevani. (Kui nad on inflatsioonihirmus langetanud ka oma kriisiaastate investeerimisotsuseid, siis on see neile kalliks maksma läinud.) Sarnast poliitikat on pakutud ka eurotsoonile ja 22. jaanuaril ehk selgub, mis on Euroopa Keskpanga seisukoht võlakirjade ostmise osas äsjaste deflatsiooninumbrite valguses.

Skeptikud suuri lootusi Euroopa Keskpanga võimaliku võlakirjaostu tulemuslikkusele majanduskasvu ning sedakaudu inflatsiooni ja hõivet elavdada ei pane, sest ettevõtete rahastamine Euroopas ei ole nii võlakirjakeskne kui USAs. Samuti ei moodusta eurooplaste finantsvaradest avaliku ja erasektori võlakirjad nii suurt osa kui USAs. Euroopas oleks vaja raha kindlakäeliselt otse majandusse ehk tarbimisse ja investeeringutesse suunata, aga levinud arvamus on, et seda raha riikidel ei ole.

Euroopa ja eriti eurotsooni majanduse suurim probleem on üpris konsensuslikult madal kogunõudlus tootmispotentsiaaliga võrreldes. Selle märgid on ülimadal ja langev inflatsioon ning kõrge tööpuudus. Struktuursed probleemid ei ole praeguse kriisi oluline põhjus ja nendega tegelemine ei saa pakkuda ka kiiret lahendust. Nendega tegelemine on pidev poliitiline protsess, kuigi raha laialisaatmise eeltingimuseks võib tõesti seada mõningaid konkreetseid seadusemuudatusi.

ELi majanduse väljatoomiseks surutisest on viimase poole aasta jooksul tehtud mitmeid konkreetsemaid ettepanekuid, muu hulgas 300 miljardi euro suurunene (Junckeri) investeerimispakett ja 500 miljardi euro suurune (Poola rahandusministri Szczureki) investeerimisprojekt.

Riiklikud investeerimiskavad aga eeldavad finantseerimisvõimet ja/või -soovi, mida praegused ELi eelarvereeglid ja eelarvepoliitiline mentaliteet pärsivad. Ja valitsuste finantseerimine Euroopa Keskpanga «trükitud» rahaga ei ole eurotsoonis lubatud (Lissaboni leppe artikkel 123).

(Riikides, kus keskpank ja valitsus eksisteerivad ühtedes ja samades poliitilistes ja geograafilistes piirides, on paindlik makromajanduspoliitiline reaktsioon kriisiolukordades lihtsam. Nii soovitas näiteks Ühendkuningriikide finantsinspektsiooni (FSA) endine juht ja Inglise Keskpanga kunagine presidendikandidaat Ted Turner juba 2012. aastal, et Inglise keskpank ei peaks valitsuselt kunagi tagasi nõudma 375 miljardit naela, mis kulus valitsuse võlakirjade ostmiseks «rahatrüki» raames.)

ELi ja eurotsooni raha- ja eelarvepoliitilised piirangud ning pessimistlikud väljavaated senise poliitika jätkamisel on viinud julgemalt mõtlevad analüütikud täiesti tõsimeelse ettepanekuni saata eurotsoonis keskpanga poolt laiali vähemalt 500 eurot «värskelt trükitud» raha igale elanikule.

Kui Friedman oli veendunud, et sellise poliitikameetme abil on võimalik stimuleerida majandust ja võidelda deflatsiooniga, siis miks mitte ka eestlased. Selline viis sisenõudluse toetamiseks peaks sobima eriti nendele kodanikele, kes suhtuvad riigi võimesse raha mõistlikult kulutada suure ettevaatusega – anname raha inimestele, kes teavad ise kõige paremini, mida sellega peale hakata.

Eurotsooni kontekstis on oluline, et raha jagab laiali keskpank, sest valitsuste (investeeringute, sotsiaalsiirete …) kaudu seda teha ei tohi. Kriitikud võivad seda nimetada varjatud eelarvepoliitikaks, millel on maailmavaateline varjund ja millega keskpank ei peaks tegelema.

Siiski ei ole selline teguviis väidetavalt vastuolus Euroopa Keskpanga mandaadiga tagada hinnastabiilsus, kuna traditsioonilisemate rahapoliitiliste meetmete arsenal hakkab ammenduma ja inflatsioonieesmärk muutub iga kuuga üha kättesaamatumaks.

Raha laiali jagamise plaani kriitikud kardavad samaaegselt kahte vastandlikku stsenaariumi: see viib kas liiga kiire inflatsioonini või ei mõjuta majandust üldse. Tavapärasest kahest protsendist veidi kiirem inflatsioon oleks mitmete analüütikute hinnangul praeguse liiga kõrge reaalse intressimäära (mis ei tasakaalusta kogunõudlust ja kogupakkumist täishõive tasemel) ning kõigi sektorite võlakoormuse vähendamise soovi tõttu pigem teretulnud.

Mõju reaalmajandusele võivat aga jääda olemata, sest tarbijad on ratsionaalsed ja teavad, et kunagi võtab valitsus selle raha maksudena tagasi, mistõttu sülle kukkunud summa säästetakse (keskpanga selline käitumine ei vasta siiski rahatrüki kriteeriumidele). Püsiva sissetuleku hüpoteesi pooldajad arvavad samuti, et ühekordne rahasüst ei mõjuta märkimisväärselt tarbimiskäitumist, kuna pikas plaanis on selle mõju tulevasele tarbimisvõimele olematult väike.

Barack Obama 2008. aasta majanduse stimuleerimise paketi põhjal on siiski teada, et pärast rahakaardi saamist kulutasid ameeriklased kolme kuu jooksul keskmiselt 12–30 protsenti abirahast kulukaupadele ja lisaks suure osa püsikaupadele, kokku 50–90 protsenti kogusummast. Arusaadavalt oli kulutamise määr suurem vaesemates leibkondades, see teadmine võimaldab raha adressaate soovi korral valida.

Kuna majanduspoliitikas on harva täit selgust meetmete ja tulemuste vahel, tuleb kriisiolukordades proovida erinevaid lahendusi ning töö käigus vaadata, mis annab soovitud tulemusi ja mis mitte. Seega ei välista nõudluse turgutamine riiklike investeerimisprogrammide kaudu veidi harjumatut sularaha trükkimist ja selle andmist otse tarbijatele.

Mõnele tavakodanikule võib rahatrükk, eriti selle kõige naturaalsem vorm ehk sõna otseses mõttes sularaha laialijagamine elanikele olla vastukarva ilmselt kahel põhjusel. Esiteks moraalselt, kuna vaesed ei vääri sellist kingitust, sest see vähendab veelgi nende motivatsiooni tööd leida ja endale ise elatist teenida. Ja teiseks emotsionaalselt, kuna mikrotasandil on rahatrükk kriminaalne tegu. Lisaks on ka makrotasandi rahatrükk kriisiaastatel saanud rahva seas endale selgelt negatiivse kuvandi, mida on populariseeritud peamiselt ideoloogilistel ja omakasupüüdlikel, mitte aga sotsiaalmajanduslikel kaalutlustel.

Makrotasandil on aga rahal oluliselt suurem ja sügavam roll kui inimese perekonna eelarves, ja rahatrükk, ka ilma jutumärkideta, võib kriisiolukordades olla ratsionaalne ja efektiivne meede majandustegevuse elavdamiseks. Lisaks ei maksa see praktiliselt mitte midagi. ELi majanduse toimimine alla oma potentsiaalse taseme (erinevatel hinnangutel praegu umbes kolm protsenti) aga tähendab pea poole triljoni euro jagu loomata kogutoodangut aastas ja miljoneid ülemääraseid töötuid.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.