Kiskjasiili blogi: hilissuve silmapett

Foto: Kiskjasiil

Juba teist õhtut tabab mind töölt tulles kaks üllatust - vihmavaling taevast ja üllatus aiast.

Ühel ilusal õhtul tulin koju ja vaade oli häirivalt isemoodi. Esmalt ei saanud aru, mis täpselt, siis taipasin, et esimest korda sel aastal oli kõrvalkrunt minu aia ääreni masinaga niidetud, ei mingeid kreegivõrseid ega naadiriba. See oli silmale nii ilus ja korrastatud, et veevaling sadas ka teisiti. Tore, tigude hordidega muretu :D Aitäh! (Ma loodan, et see ei tähenda kinnisvaraarendust, sest uusehitis viiks valguse mu aiast).

Teine üllatus aga oli see, et ampel õunapuu otsas oli lehed kuivusest!!! lonti lasknud ja seda kogu selle veehulga juures, mis alla on tulnud öösiti ja päeval. Ma tõstsingi ta siis veetünni ligunema. Sellest võib järeldada, et õunapuu lehestik peab ikka tublisti vihma ning ilmselt sajab vähem, kui mulle tundub :D Pealrgoonid, mis minu meelest otsest vett ei taha, õitsevad ka päris uhkelt, ilmselt siis ikka nii palju ei sajagi.

Valgus on muutunud

Töölkäijale on päev nii lühike. Hommikuti otsin kuivemat kohta, kus kohvitada ja aias olla.
Veidi melanhoolsem on küll, sest hilissuviseid õisi on aias vähe. Seda viga peab parandama hakkama.

Nüüd on aias ka teise ringi tegijad. Ebaküdoonia külje alla on kaks võilille end õitsema sättinud, nad tunduvad nagu tulnukad. Vihm on põõsahakatisi kosutanud, mitmest maranarootsust on kobedamad põõsad moodustunud. Kosmos kasvatab ikka veel varsi ja lehti, õied ilmuvad ükshaaval. Kobarpead hakkavad lõpetama.

Päevakübarad on endiselt ilusad, neid võiks rohkem olla, kuigi eelmisel suvel oli neid vaid üks puhmas, nüüd juba rohkem. Roosade päevakübaratega on nagu väike segadus, et kes neist see päris siilikübar on? Pean selle aiakirja numbri välja otsima, kus sellest juttu oli. Õied ja lehed erinevad küll tublisti. Ravimtaime pähe korjasin igatahes nende roosamate lehti.

Päikeselisel hetkel kogusin lõpuks oma laiskust ületades ka lavendlit, monardat, salveid, tüümiani, melissi. Laotasin kuivama ja tuba täitis tõeline lõhnapilv.

Tasahilju hakkavad värvid aias muutuma, ebaküdoonia kollaseks ja õunad kirjuks ning pihlakas on ilusam kui eales. Tööd on vähem ja hing kisub metsa poole, et kõik need seened. Ja see vaikus ja see lõhn.